Savo lõuapoolik elustas lambaküpsetustava

«Noohh! Kas hakkame verd laskma!?» Lasteaeda öömajale kogunenud folkloorikogujad näitsikud ehmusid samavõrd kui külapoisid, kes verdtarretava röögatuse peale minema pudenesid.

Laia habemega vägilasekasvu mees, seenehakkimisest purune nuga peos, punetas trepilt tagasi tuppa tulles näost kui peet, ent poetas ülirahulikult: «Nad ei tule enam.» Ning läks uuesti kööki riisikaid tükeldama.

Eesti filoloogia tudengeist piigad olid esiotsa samavõrd jahmunud kui tänulikud. Tänulikud, sest ei tundnud kihku kohalike tüütute kraadedega kultuurimajja diskole minna. Jahmunud, sest ei enne ega pärast kuulnud nad Sakarit häält tõstmas.

«Sakarist õhkus kohutavat heasüdamlikkust,» meenutab ekspeditsioonikaaslane Kristel Rodima 1995. aasta suve Jõgevamaal.

Soe karumõmm

Tampere maja kultorg Sakari Neuvonen (40) on pärit Ida-Soomest Savo maakonnast 12 000 elanikuga Pieksämäki linnakesest.

See seletavat hästi tema omapärast huumorimeelt, mille üks avaldusi oli ka too verelaskmisähvardus.

«Tema jutt on riukaid täis, selle tõlgendamine on nii-öelda kuulaja vastutusel,» tõdeb abikaasa Tiia Neuvonen. «Vahel võtab mul pool päeva, et tema naljast aru saada.»

Soome Instituudi Tartu osakonna kultuurisekretäri Pertti Pyhtilä sõnul hüütaksegi Soomes Savo maakonda lõuapoolikute maakonnaks.

Nii kasvu kui väljanägemise tõttu šõutrummar Peeter Jõgiojaga segi aetav Sakari Neuvonen on isiklikult kaugemast kaugel stereotüübist, et muidu rahulik soomlane võib vintis peaga ärritudes kergesti noa haarata või mööblit lõhkuda.

Esiteks ei tee Sakari kärbselegi liiga ja valas kibedaid pisaraid, kui tal tuli enda allergia tõttu magama panna koju toodud tänavakass Oskar-Marta. Teiseks pole keegi näinud teda kukkumiseni purjus.

«Suur ja soe karumõmm,» iseloomustab Sakari Neuvose põhijooni Pertti Pyhtilä. «Kui muidu on soomlased ikka kurtnud, et eestlastega on raske tutvuda, siis tema küll mitte.»

Sakari Neuvosega kümmekond aastat tagasi koos folkloori kogunud ekstudengid meenutavad, kuidas eakad maainimesed sulasid eesti keelt vigadega purssinud soomlase ees nagu või.

«Tema trump oli siiras huvi kõigi kohaliku elu pisiasjade vastu,» meenutab ülikoolikaaslane Kristel Rodima. «Ühtpidi oli ta impulsiivne looduslaps, kes võttis kõike mänguliselt. Samas hirmus kannatlik kuulaja.»

Veendunud roheline

Kui Sakari kolmteist aastat tagasi Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaseks tuli, sai ta küll kohe 28, ent tudeng temas pulbitses täiel rinnal.

Soomes oli Sakari löönud seitse aastat aktiivselt kaasa tuumaenergiavastases liikumises EVY, mille teeneks loeb mees ise seda, et Soome viienda tuumajaama ehitust kaheksakümnendail ei alustatud.

Eestis ei pidanud loodusemehe hingega Neuvonen enam paslikuks rohelistega liituda. «Olen siin ikkagi külaline, ei sobi nagu võidelda ja protestida,» põhjendab ta vaoshoitust.

Eneseteostuse viisi leidis Sakari teisiti. Kamraadide Mika, Olli ja Kaijaga pandi kokku naturaalpillipunt Lost Kolhoces, mille enamikus flegmaatilisi ja minoorseid viise paha tujuga kuulata ei maksa. Tuleb veel suurem masendus.

Väheseid rõõmsameelseid palu Lost Kolhocese kassetil, «Läksin Ameerikasse», jõudis aga edukalt raadioeetrissegi. Kantrisugemetega kolmeduuriline umpa-umpa manab pildi rändurist-ullikesest:

Ütle minu emale, et ma läksin merele.

Müüsin maja Tõstamaal, sest naine oli vigurivänt.

Loodan saada Amerikaa, selle keele selgeks saan.

Läksin kohe praami peale – Rock Citysse!

Sakari Neuvonen tunnistab, et oli selles ansamblis ainus muusikahariduseta inimene. Ometi tuli enamik lugudest tema sulest.

Naisevend Karl Laanekask, ansambli Genialistid kitarrist, määratleb Lost Kolhocest jõulise ja veenva välis-Soome folgina, mis räägib inimeseks, soomeugrilaseks ja meheks olemise raskest teest.

«Minu meelest oli see suurepärane bänd, mitte ainult kultuurinähtusena, vaid ka muusikalises mõttes,» arvab Laanekask. «Eriti avaldas mulle muljet lugu «Pastori pohmell». See oli kuidagi tume lugu, mis...»

Piisad tilguvad piiskopilinnuse altarimaali katusest läbi,

pastoril on pohmell ja kogudusel – häbi.

Nojah, kui muusikat saaks sõnades kirjeldada, milleks seda siis veel kuulata. Nii et hangitagu kassett ja kuulatagu.

Õpib eesti meheks

Tiia Neuvose sõnul oli tema teinepool esiotsa tüüpiline soome mees. Polnud harjunud nägema, et daamid endale ise veini ei vala ning mehed õrnemale soole uksi avavad.

Tiia ei ole seda aga kunagi võtnud hoolimatuse ega mühaklusena. Soomes pole sellised žestid lihtsalt kombeks ja sedalaadi tähelepanuavaldusi võidakse tõlgendada koguni ahistamisena. Hoolimist tõi Sakari Tiia ellu siiski kuhjaga.

«Ta on ju ühiskonnast, kus on juba ammu räägitud, et mehe roll pole ainult raha teenida, vaid ka lapsi kasvatada ja kodutöid teha,» selgitab Tiia.

Lapsekasvatamise jutu peale arvab Sakari ise, et lapsi ei pea üldse kasvatama, vaid elama nendega koos nii, et nad tunneksid austust. Ta ütleb end olevat saanud küll «vana kooli» ehk nii mõnegi keretäie, kuid oma pooleaastast tütart Helmi Nellet ja teisi võimalikke järeltulijaid hoiab ta kindlasti peksust eemal.

«Olen alles isaks saanud, ma ei tea, kuidas ma selle kasvatamisega hakkama saan, aga lapsi lihtsalt ei lööda,» on Sakari veendunud.

83-aastaselt isalt Viljolt, kes lisaks perele kodu ehitamisele on alati osanud ära teha kõik majapidamises ette tulevad tööd, on Sakari pärinud armastuse puutöö vastu.

Selle kinnituseks on Neuvoste Tampere maja korteris kaunis punakaks peitsitud diivan-tugitool ning titevoodi, milles uni väikesele Helmi Nellele kindlasti eriti magusalt maitseb.

Küpsetab terve lamba

Lisaks Jaani tänava puukuurile on Sakari töötoa sisse seadnud ka Põlvamaal Valgemetsas. Sakari ema lapsepõlvekodu järgi Aholaks ristitud suveelamises on Neuvoste käsutuses suur vana koolimaja.

Iga aasta 29. septembril elustab Sakari eestlaste vana mihklipäevakombe, küpsetades korraga terve lamba. Meetod, kuidas ta seda teeb, on aga ebatraditsiooniline – lammas maetakse maha ja tuli tehakse augu peale.

«See on päris lõbus seltskondlik tegevus,» kiidab Pertti Pyhtilä. «Pärast tundidepikkust küpsetamist selgub, et väljavõetud lammas on ikka toores.»

CV

• Sündinud 1964. aasta 26. septembril Soomes Savo maakonnas.

• Õppis Jyväskylä, Oulu ja Tartu Ülikoolis. Viimases kaitses erialal eesti keel võõrkeelena 2000. aastal diplomitöö Lydia Koidula ja Antti Almbergi kirjavahetusest.

• Elab alates 1992. aastast Tartus, alates 1999. aastast Tampere maja kultuuriorganisaator.

• Abielus eestlanna Tiiaga, kes on samuti eesti filoloog ja Tampere maja perenaine.

• Pooleaastase Helmi Nelle isa.