Loomaarstid võitlevad juhtkoerte kutsehaigustega

Ülekaalulisus, stress ja igavus. Just selliste hädade üle võiksid kurta pimedaid abistama koolitatud juhtkoerad, kui neil vaid oleks kurtmiseks sõnu. Nendest hädadest saavad alguse juba uued.

Näiteks end tilgakujuliseks söönud Karmen, pruuni karva labradori retriiver, oli suurest liigkaalust saanud liigesehaiguse, mille ravi vajas suisa kirurgilist sekkumist. Nüüd on koer juba lõikuse järel taastumas.

Juhtkoerte koolitaja Veronika Malm kostab, et juhtkoerte kutsehaigustest suure osa saaks õige toitmise ja hooldamisega ära hoida, kui nende peremehed ja perenaised seda oskaksid.

Paraku pole mitte kõik, kes endale juhtkoera abiks saanud, andunud koeraasjatundjad. Paljud neist on koeraomanikuks saanud olude sunnil.

Eks Malm püüab nõu ja jõuga abiks olla. Aga kõigi 27 Eestis ametis oleva juhtkoera pidevaks ülevaatamiseks ei jätku tal aega.

Õige on muidugi seegi, et õige hooldamine ja toitmine aitab ka muid ameteid pidavaid või hoopis ametita koeri vaevustest säästa. Aga siinkohal on jutt juhtkoertest.

Koerad ülevaatusel

Juhtkoertele ja nende pidajatele mõeldud õppepäeva korraldamise idee eest pole valmis au endale võtma ei koertekoolitaja Veronika Malm, Eesti Põllumajandusülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi assistent, loomaarst Merle Valdmann ega ükski kolmest põllumajandusülikooli tudengist.

Ometi sai õppepäev aprilli lõpus teoks, ühes koerte tervise kontrollimisega. Selle töö võtsid enda kanda viimase aasta loomaarstitudengid Piret Savvi, Maarja Uri ja Angela Sarapuu.

Ülevaatusel selguski, et kümmekonnast tervisekontrolli tulnud labradorist olid ülekaalulised rohkem kui pooled. «Mõne kiloga,» täpsustab Savvi.

Mis tähendab, et koerte all, kes peaksid normi järgi kaaluma 28 kilo, maksimaalselt 33, näitas elektronkaal suurematki arvu kui 35.

Savvi märgib, et koeral peaksid ribid kompimisel ikkagi tunda olema ja taljejoon näha. «See on labradoril muidugi midagi muud kui hurdal, aga ikkagi,» lisab ta. Tilgakujuline ei tohiks koer igal juhul olla.

Valdmann ütleb, et ideaalkaal on eri isenditel erinev. Ideaali aluseks võiks võtta selle kehakaalu, mis oli koeral enne kaheaastaseks saamist. Seega tuleks ta enne teist sünnipäeva üle kaaluda ja ongi pilt selge. Kui loom on juba ülemäära tüse, pole õiget kaalu, mille poole eridieediga püüelda, sugugi lihtne ära arvata.

Teine lugu, nagu Savvi ütleb, on sellega, et kui koera toidukogust palju piirata, ei aita see veel kaalu maha võtta. Koer hakkab energiasäästlikuks, lihtsalt liigub veel vähem.

Rohkem liikumist

Mitmed tervisekontrollis käinud koertest said kutse tagasi tulla. Kellel oli muret naha ja karvastikuga, kel kõrvadega, üht vaevas silmapõletik. Nõustamine polnudki mõeldud ühekordse lööktööpäevana.

Läinud reedel vaatasid tudengid Savvi ja Uri üle pruunikarvalist Bereniket, kel kaaluga küll kõik hästi, ent kõrv oli haigeks jäänud.

«Kas ta vahel oma kõrva sügab?» uurib Savvi koera peremehelt.

«Vahel sügab ta küll, aga kas just kõrva, ma ei tea,» vastab Berenike peremees. Ravi on nüüd juba mõnda aega kestnud, sealhulgas on kõrvu korduvalt puhastatud.

Peremehe imestuseks on koer, kes seni häält suuremat ei pruukinud, hakanud koridoris liikujate peale haukuma – justkui kuuleb paremini!

Et toitmisel ja liikumisel on kehakaalule suur mõju, pole just uudis. Labrador on loomult ablas loom ja pistaks heal meelel nahka... no kas just kõik, mis ette antakse, aga igal juhul rohkem, kui talle endale hea oleks.

Maarja Uri räägib kodutoidust ja selgitab, kui tähtis on toiduaineid hoolikalt valida ja jälgida, et kaloreid ülemäära ei koguneks. Savvi ütleb vahele, et näiteks kondid, sibul ja tsitruselised tuleks menüüst kõrvale jätta. Sest kondikillud võivad olla ohtlikud, mandariinid aga, isegi kui koer neid isukalt vitsutab, võivad põhjustada allergiat.

Kõige õigem on koera kostitada veterinaarapteekides pakutavate valmistoitudega, võtab loomaarst Valdmann jutu kokku – meie supermarketites müüdavate krõbuskite ja konservide koostise osas ei saa päris kindel olla.

Ümber koera seisvad spetsialistid leiavad, et Berenike on teistega võrreldes paradiisis, sest lisaks hommikusele ja õhtusele asjalkäigule teeb ta iga päev, olgu ilm milline tahes, koos peremehega paaritunnise jalutuskäigu. Selle tipphetked on koerale need, kui ta käe otsast päästetuna võib kraavidest ronte püüda ja muidu ringi hullata.

Mäng keelatud

Berenike omanik teab, millist närvipinget tekitab sõiduteede ületamine temas, aga usub, et ega koeral kergem ole. Võimalus vabalt hullata pakub vaheldust ja maandab pingeid. Koer liigub ju väljas alati rakmetes ega või töö ajal endale ühtki valesammu lubada.

See, muide, on ka põhjus, miks õpetamisjärgus noortel juhtkoertel eriti mängida ei lubata. «Mängimine ajab nad nii hasarti, et juhtimine võib sootuks meelest minna,» põhjendab Malm.

Kogu selle aja, mil suur seltskond Bereniket uurib ja koerapidamise eripärasid arutab, niheleb kabinetinurgas otsekui demonstratiivselt Berenike noorem sugulane Federike, keda Malm alles koolitab.