Loodust säästev maksureform on uuesti aktuaalne. Viimati tegeleti sellega Eestis 1988. aastal toonase metsamajanduse- ja looduskaitse ministeeriumi egiidi all.
Ökomaks pole uus asi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis arvutasime välja, et põlevkivi kaevandajal on täiendava maavara koguse hõlvamine 2,5 korda kasulikum kui rahaline investeering ja 1,8 korda kasulikum kui täiendava tööjõu värbamine. Meie tolleaegse maksuprojekti idee oli lihtne mida kasulikum on kaevandajale ressurss, seda suurema maksuga tuleb seda koormata.
Tolleaegsete investeeringute alusel sai põlevkivi ressursimaksu määraks 1,5 rubla tonnilt. Kui sama mõõduga võtta, peaks praeguse hinnataseme juures põlevkivi kaevandusõiguse hind olema umbes 40 krooni tonn ehk neli korda kõrgem kui praegu.
Need proportsioonid enam ei kehti. Kapitali ja tööjõu kasutamine on nüüd tunduvalt efektiivsem. Milline on praegu kolme tootmisressursi (kapitali, tööjõu ja maavara varu) efektiivsuse suhe mäetööstuses, mille alusel saaks määrata looduskasutust reguleeriva kaevandamisõiguse hinna, jääb aga aruteludel päevakorrast välja.
Maa maksustamisel on iseenesest mõistetav, et maamaks on seda suurem, mida suurem ja kasulikum on krunt.
Kuid maardlatega Eestis nii ei käituta. Meil peab mäetööstur maksma ainult maapõuest väljatud ja kaubastatud maavara eest. Kui ei kaevanda, siis ka ei maksa. Maardla hankimine ei maksa eriti midagi.
Samas on varupõhise maksustamise ja maardla maksustamishinna määramise idee kehtestamiseks juba piisavalt vana. Varupõhist kava on Eesti Mäeselts mitmel korral esitanud, kuid tulemusteta, sest kasutamispõhine maksustamine on ju nii lihtne.
Kui rääkida põlevkivist, siis teine kaevandamisel ammutatav loodusressurss on vesi. Iga kaevandatud põlevkivitonni kohta toob veeärastus kaevandustest välja 10 kuupmeetrit vett. Kui energiasektori vee erikasutuse tasu määrad tahetakse viia samale tasemele teiste sektoritega, siis millistega?
Kas joogivee kasutajatega, kes kasutavad 100-protsendilist põhjavett, või maakasutajatega, kes drenaaisüsteemide kaudu ärastavad nii sade- kui põhjavett, enam-vähem samas suhtes kui kaevandused. Praeguse vee-erikasutuse tasu määrade skaalal paiknebki energeetikatööstus põhjavee tarbijate, kes maksavad vee eest kõrget hinda ja maakasutajate, kes ei maksa mitte midagi, vahel.
Kuigi ökomaksureformi kava mingil määral juba ärritab loodusressursse kasutavaid tööstureid, ei lange keskkonnamaksude koormus siiski mitte nende, vaid lõpptarbijate kanda. Kui rääkida ainult põlevkivienergeetikast, siis elektrituru täielikul avanemisel jääb lõpptarbija otsustada, kust elektrit osta.
Sellega arvestavad ka Venemaa energeetikud, kelle üks kavadest näeb ette tuumajaamade ehitamist riigi läänepiirile, sihtsuunitlusega müüa Euroopasse odavat ja ökoloogiliselt puhast tuumaenergiat.