Seekordse Miss Marplei lavastuse hädad algavad dramatiseeringust. Lohiseva, ümberjutustava ja liiga mahuka tekstiga tegi dramatiseerija Roman Baskin lavastaja Roman Baskinile karuteene.
Lohisev mõrvalugu Ita Everiga
Algus on kõige hullem. Nimelt üritab tänamatusse rolli sattunud Maila Rästas publikule ning vaikselt kuulavale Miss Marpleile (Ita Ever) järjepannu ära rääkida, kes keegi on ning millised on peagi ilmuvate tegelaste omavahelised vere-, pere- või tutvussidemed.
Algab liiga aeglaselt
Ent kui esimese viie minuti jooksul katsub pingsalt kuulav publikum veel sellest suheterägast oma peas pilti joonistada, siis peagi on jaks otsas ning kogu monoloog taandub vaid üha uute nimede virvarriks. Nõnda kulub mitukümmend minutit, enne kui mänguplatsil ülepea midagi toimuma hakkab.
Kui kõik need eelkirjeldatud tegelased riburada välja ilmuvad osalisi on kokku 16 , saab ilmseks dramatiseeringu ja lavastuse teine häda: rahvast on nõnda palju, et õieti kellelgi pole aega ega ruumi end meeldejäävaks mängida.
Tulemuseks on see, et Everi stiilselt vaikne Miss Marple upub pidevalt vahelduvate kõrvaltegelaste virvarri.
Segavad tegurid
Vaid kahes pikemas stseenis politseiinspektor Curryga (Roman Baskin) ning lavastuse eelfinaalis, kus Liina Olmaru suurel söögilaual seistes monoloogi peab ja Ever teda mänguplatsi nurgast rahulikult jälgib, tõuseb Miss Marple mõneks hetkeks üldplaanist välja.
Kokkuvõttes venib «Mäng peeglitega» kolme ja poole tunni pikkuseks, närvikõdi ei sünni ja suhteliselt palju teksti läheb kaduma (ilmselt on põhjuseks nii tundmatu akustikaga saal kui asjaolu, et trupis on üsna palju näitlejaid, kes iga päev laval ei käi).
Kahju on sellest, et aastaid auga eesti teatri grand old lady tiitlit kandnud Ita Ever ei saanud (taas) väärilist rolli.
Uuslavastus
Agatha Christie «Mäng peeglitega»
Dramatiseerija ja lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Krista Tool
Osades: Ita Ever, Ülle Ulla, Liina Olmaru, Epp Eespäev, Roman Baskin, Ago-Endrik Kerge jt.
Esietendus 13. aprillil Mustpeade Majas