Aukardetud Kadri Must

Kadri Must Foto: Postimees.ee

Keskpartei peasekretäril on pikaajaline eluplaan, mille lõppvaatuses astub lavale soliidne grand old lady. Seni on ta valmis ohvreid tooma, vähemalt mõningaid.

Elasid kord neli õde, kõik Mustad. Neist kaks nooremat õpivad koolis ja vanuselt teine ülikoolis. Aga kõige vanemast sai juba varakult poliitik.

Too vanim Musta-tüdrukuist, Kadri, istus äsja valitsusläbirääkimistel ühena viiest Keskerakonna laua taga, mistõttu ajakirjandus kiirustas teda juba sotsiaalministrina esitlema.

Vara veel, rahustab Kadri Must (28). Tema mõtted liiguvad palju kainemaid ja rahulikumaid radu pidi.

Langetasite oma erakonnavaliku õrnas eas, kõigest 18-aastasena. Ega see liiga vara olnud?

Tegin oma valiku suhteliselt ühe teema põhiselt [et võidelda hariduse tasuliseks muutumise vastu]. Aga meeldis ka Keskerakonna maailmavaade, sest see ei vastandanud noori vanadele. Pean lugu oma vanematest ja veel rohkem vanavanematest.

Kas teie poliitilised vaated on vahepeal pisut muutunud?

Ei. Ma ei ole muutunud kitsarinnaliseks turumajanduse jutustajaks ega ka rahvusäärmuslaseks.

Erakonna peasekretäri töö pole ilmselt kerge. Kust ammutate jõudu raskuste ületamiseks?

Teadmisest, et ma ei tee seda tööd pensionini. See on töö, mida pereinimene endale lubada ei saaks, olgu ta mees või naine. Iga normaalne pereinimene peaks saama õhtul koju minna ja olla mingi aeg lastega. Olen andnud lubaduse, et kindlasti teen seda tööd järgmiste suurte valimisteni. Sealt edasi olen juba 30-aastane, võib-olla võiksin minna rahulikuma elu peale.

Koolis olite väidetavalt vaikne hall hiireke. Kuidas teist suur poliitvõitleja sai?

Kindlasti ei pidanud ma end koolis halliks hiirekeseks. Võib-olla ma ei löönud ühistel pidustustel ja diskodel kaasa nii, nagu mõni peolõvi, aga kindlasti oli mul kodanikujulgust öelda õpetajatele välja, kui mul õpetamise juures midagi ei meeldinud. Nii et kodanikujulgus on mul juba noorest east kaasas.

Aga ma ei ole võitleja. Minu küünarnukid ei ole teravad. Mul ei ole vaja end esimesse ritta suruda. Palju olulisem on sisuline töö kui loosungitega lehvitamine või kellelegi valusasse kohta löömine. See ei ole mulle loomupärane. Tähtsam kui praalimine on mulle kindlus ja teadmine, et see, mida teen, on tehtud viisakalt ja hästi.

1994. aastal läksite kihlveo peale Tartu missivõistlustele ja võitsite. Tagantjärele vaadates oli see ilmselt vale samm, sest ajakirjandus ei väsi seda teie elu lõpuni meelde tuletamast.

See ei olnud viga, sest see oli keskkooli ajal, ja eks kõik meist teevad keskkooli ja ülikooli ajal vallatuid tegusid, eks ole?

Teisest küljest, olin siis 17-aastane tüdruk ja võib-olla ainult mõnelt väitlusvõistluselt sai veel parema avaliku esinemise kogemuse kui missivõistluselt. Tartu missivõistlusel kümme aastat tagasi oli erinev praegustest: seal oli suur osa suulisel eneseväljendusoskusel, ja arvan, et rääkisin end kõige suuremaks.

Olete Eesti Naisele tunnistanud, et teid ei imetleta, vaid austatakse. On see tarkade ja tublide naiste saatus Eestis?

Ei tea, kas see on saatus. Pigem tunneksin end häirituna, kui mind tuldaks põlvele patsutama ja öeldakse: «Sina, tüdruk » Olen rahul sellega, et minusse suhtutakse lugupidavalt – ja väikse aukartusega.

Sealsamas loos kurtsite, et teile justkui kardetakse külge lüüa. Kuidas te selle meeste puhul ära tunnete, et nad kardavad?

Ütleme nii, et võib-olla väljendasin end valesti. Oleksin pidanud ütlema, et tükk aega pole mulle külge löödud. Kõik teavad ju, et olen õnnelikus suhtes, et pole mõtet head ja toimivat asja rikkuma tulla.

Lugejaid huvitab, kellega teil on see hea ja toimiv suhe?

Arvan, et teine pool ei oleks väga õnnelik, kui ma teda afišeeriksin.

Kui teine pool pole selle üle õnnelik, tekib lugejail kahtlus, et teie suhtes on midagi taunimisväärset.

Loomulikult ei ole. Minu teise poole nimi on Priit ja me alustasime kümme aasta tagasi koos õpinguid Tartu Ülikoolis ajaloo-osakonnas. Praegu töötab ta ajakirjanikuna.

Siis on see Priit Simson Eesti Päevalehest?

Jah.

Miks te sel teemal nii kidakeelselt räägite?

Pole mõtet poliitikasse tulnuna hakata esimese asjana eraelust rääkima. Oluline on see, et sind teataks sinu põhimõtete ja poliitiliste väljaütlemiste järgi.

Kas te ei arva, et poliitikutel võiks olla ka inimlikum nägu? Või nad kardavad, et kui pisutki oma muu elu eest kardinat poetavad, siis paistavad sealt välja tohutud skandaalid, reetmised jne?

Arvan, et ei peideta eraelu. Võib-olla mõned aastad tagasi eksponeeriti eraelu nii palju, et kui sa nüüd ajakirjanikku magamistuppa ei kutsu, siis öeldakse, et oled kinnine.

Palun öelge, miks Edgar Savisaar teie arvates noortele naistele nii väga imponeerib, seda enam, et ka teid on peetud tema ustavaks jüngriks?

Edgar Savisaare tohutu pluss on see, et ta on suur poliitik, kes samas mõtleb järelkasvu peale. Vastupidiselt mõnele teisele erakonna esimehele, kes mõtleb, et mehel ja naisel saab olla isiklik arvamus ainult siis, kui ta kaalub üle saja kilo ja on teatavas vanuses, julgeb Savisaar toetada ka noori, kelles ta näeb potentsiaali. Siin pole küsimus, kas naisi või mehi. On ju küllaga erakondi, kus on noori poisse reas. Meil on tugevaid noori mehi ja samas tarku noori naisi ka.

Ikkagi on Edgar Savisaare lähikondsete nimekiri koosnenud enamasti noortest naistest. Alustame Vilja Savisaarest, siis Kristiina Heinmets, Evelyn Sepp, nüüd teie. Sven Mikser oli ainus noormees, aga tema hülgas Savisaare.

Arvan, et siin on viga teistes erakondades, kellel ei ole tugevaid naispoliitikuid. Kui igas erakonnas oleks noorem põlvkond esindatud ka mõne tugeva naispoliitikuga, siis ei vaadataks seda enam Keskerakonna eripärana.

Keskerakonnast lahkunud Liina Tõnissoni seletas hiljuti Arterile Savisaare ja noorte naiste tihedat koostööd sellega, et naised on lojaalsed ja kohusetruult töökad, samas kui mehed trügivad väga esiplaanile. Naised on rohkem valmis taustatööd tegema ega ohusta liidri positsioone. Olete päri?

Tegelikult ei ole. Pole vahet, kas oled naine või mees. Vahe on selles, kas oskad meeskonnas töötada või oled staaritseja. Arvan, et Eesti poliitikas, kus on õudselt palju hallis ülikonnas keskealisi mehi, paistab mõni naine rohkem välja – teda tõmmatakse ülearu palju esile.

Kui Kroonika teid omal ajal Savisaarega paari pani, mis tunne siis oli?

Oli tunne, et mul pole jaksu seletada kõigile, et mul on, jah, Edgar Savisaarega väga hea isiklik klapp. Aga see klapp tuleneb hoopis millestki muust, kui Kroonika kollane vaist ütles. See on inimlik hea klapp. Mul ei ole sellist aukartust, et kui Savisaar tuppa tuleb, siis tõmban selja sirgu ja hinge kinni ega ütle seni sõnagi, kui ta välja läheb. Julgen temaga pidada elavat debatti ka siis, kui mul on eri arvamus.

Te vastused on kenad, aga kindlasti mängite intervjueeritavana teatud rolli, jättes hästi korrektse mulje. Kui ennast ausalt kõrvalt vaataksite, siis milline on ehe Kadri Must?

Eks ma ole oma töises elus korrektne ja asjalik. Poliitikute viimaste eraeluliste skandaalide taustal ei ole ma ilmselt mitte kunagi ka väga vabas seltskonnas nii ebakorrektne, et mul peaks järgmine päev enda pärast piinlik olema. Selles mõttes on mul sisemine kontroll täiesti olemas.

Olete rahul sellise Kadri Mustaga?

Mmm Olen küll. Ma ei oleks endaga rahul siis, kui peaks millegi puhul, mida ma olen teinud või öelnud, järgmised kolm päeva, silmad häbi täis ja pilk maas, ringi käima. Õnneks ei ole ma midagi seesugust teinud. Mul on endal sisemine kindlus, et kannan oma rolli välja, et olen oma rolli suurune.

Te elu tundub hirmus töökeskne. Millega vabal ajal tegelete?

Vaba aega on suhteliselt vähe. Kui kalendrisse vaadata, siis vaba nädalavahetust enne jaanipäeva ei paistagi. Mingiteks hobideks küll aega ei jätku, sest ma lihtsalt ei tea, kui pikaks päevad lähevad. Viimased nädalad on olnud väga ekstreemsed, sest aega tuleb juba unetundide arvelt näpistada. See on suhteliselt tempokas töö, nii et perekonnainimene ei peaks seda tegema.

Kõige lihtsam meelelahutus on kodus raamatute lugemine. Üritan lugeda neid raamatuid, mis targemaks teevad, nii et need tunnid läheks asja ette.

Ja kui õhtud ei lähe väga öösse, käin sõpradega väljas. Räägin õlleklaasi taga maailma elust.

Millest enim puudust tunnete?

Keeruline öelda. Olen seda tüüpi inimene, kellele meeldib teha pikemaid plaane, vähemalt mõelda, mis minust edasi saab. See, millest ma kardaks puudu olekut – perspektiivitunne –, see on mul täiesti olemas.

Olete end nimetanud poliitikas musta töö tegijaks. Mille nimel?

Loomulikult selle nimel, et erakond edasi kestaks. Kui tagalatööd mitte teha, siis mingil hetkel võid leida, et oled opositsiooni läinud ja mitte midagi ei ole ootamas, sest erakond on taga ära lagunenud.

Selle nimel ma seda tööd teengi. Sest ma ei ole poliitikas ühe päeva pärast. Keskerakond on vastu pidanud juba ligi 14 aastat. See võiks pidada vastu nii kaua, kuni mina olen soliidne grand old lady.

Aga teie enda ambitsioon?

See on mitmekümne aasta peale ära jagatud. Mul ei ole ambitsiooni, et tahan homme ja kõike. Leian, et minu vanuses on aega õppida poliitikas käitumist kogenumate pealt. Aga ma ei välista, et kümne aasta pärast võiks minust saada päris hea parlamendi liige või miks mitte minister.

Aga te ei torma nende kohtade peale?

Arvan, et on rumalus tormata ja saada 28-aastaselt kätte kõik, mis sa tahtsid, ja sealt edasi, kuigi sul on kõik olemas, teha nägu, et elu ei vääri mind. Palju parem on töötada selle nimel, et sa kunagi oled tugev ja oma rolli suurune.

Kadri Must (28)

Haridus:

1984-1995 Tartu 10. keskkool

1995-2000 Tartu Ülikool, ajalugu, BA cum laude

2000-2002 Tartu Ülikool, ajaloo magistrantuur

2002-2003 University College London, MA politoloogia

Töökäik:

2003... Eesti Keskerakond, peasekretär

aug- 2003 NATO Parlamentaarne Assamblee (Brüssel), uurimisassistent

2001-2002 Tallinna linnapea nõunik

1999 Tallinna volikogu, nõunik

1998-1999 ELi informatsiooni keskus Tartus, konsultant

Muu:

Raamat «Iseseisvuspäeva sünd» (124 lk), 2000

Tartu miss 1994

Margit Lillak, telekunstnik,

õppis Inglismaal mängufilmide stsenaariumide kirjutamist sellal, kui Kadri Must tudeeris Londonis politoloogiat

Kadri on vaatamata oma välisele enesekindlusele ja julgele pealehakkamisele eraelus tihti tagasihoidlik, et mitte öelda lausa arg. Paar aastat tagasi olime koos Portugalis. Kadri sonis kõik need kaks nädalat mingist trummist, mida tal kindlasti vaja on. Aga trummi ei müüdud mitte kuskil. Viimasel päeval sattusime mustlaste turule. Ostsime mõlemad paari vakstukingi, mille kork-tapeet paari päeva pärast muidugi maha koorus. Ja üldse kulus kõik raha mingi pudi-padi peale. Siis nägime väravas ilusat musta Senegali poissi, uhked trummid kaenlas. Kadril läksid kohe silmad põlema. Siis aga selgus, et ta ei julge poisile otsagi vaadata, rääkimata hinna üle kauplemisest. Ta muutus veel kurvemaks, kui kuulis minult, kui palju trummi eest küsitakse. Mina kauplesin trummi ikkagi välja. Siis tal oli hea meel küll, aga trummi ta mängima ei õppinudki, paar korda rannas lõi käega – kõlas hästi küll.