Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2026523t1hc200.jpg)
Ariel Dorfmani näidend oli väga mängitud näitemäng 90. aastate keskpaigas. Kui Vana Maailma totalitaarsed võimud just-just lagunenud olid ja tõsised totalisaatorid sootsiumis kõristasid.
Puhas õnnemäng ühelt poolt oli pärast saastreiimi sopas sahmerdamist puhtaks jääda ehk pesta, noh, ses mõttes, et kas tulevad sinu tehtud sigadused välja või mitte; teisalt jälle lendasid inimestele selga ka täiesti põhjendamatud noad et ise terveks jääda, songiti süütute kaaskodanike neere. Kolmandat pidi kuna päris puhas poiss ei olnud keegi, kehtis vaikiv kokkulepe (ja eks kehtib siiamaani) keegi ei keera kellelegi.
«Surm ja tütarlaps» toimleb Pinocheti-järgses Tiilis. Õõvade, purustatud hingede ja ajude, hirmude maal. Ning esitab sotsiaalseid küsimusi. Selliseid üldinimlikke. Et mis on õiglus ja mis on tõde? Kus on õigustus? Kas kättemaks on lahendus? Lubatud lahendus?
Mati Undi mõneti mitteundilik lavastus (kui ma nimetasin Vanemuises tehtud «Solnessi» lahjendatud Undiks, siis seda tööd võiks nimetada psühholoogiliselt tihendatud Undiks) esitab sisuliselt samu küsimusi. Aga isiklikumal, inimeseomasemal moel.
Desoksüribonukleiinhape
Sestap on tegelikult hea meel, et see tekst siinsele lavale mitte kümme aastat tagasi, vaid just nüüd jõudis. Ma ei ole kindel, et tookord ükski lavainimene oleks suutnud, võinud ja tahtnud üleüldisest poliitiliselt sotsiaalsusest läbi, inimese endani vaadata.
Niisiis, Undi, ja näitlejate, küsimused. Pigemini. Kelle tõde? Miks on (tarvis) õigus(tust)? Mis värvi on kättemaks?
Vahel harva juhtub, et terve lavastus tundub ühe suure rollina, kus oma orgaanilisi jooniseid mööda rollid liiguvad. Osadena organismist enesest. Nagu DNA-ahel. Või pigemini DNA on labane. On lihtsustatud lühend. Siin on tegemist desoksüribonukleiinhappega.
Selle lavastuse näitlejad ja lavastaja on ühes kohas. Tulevad ühte teed mööda. Ainult et rajad, millelt sinna pööratud, on erinevad. Ning see annab võimaluse võrdleva psühholoogia sünniks.
Harriet Toompere Paulina Salas on üks laiapinnalisemaid põhjendatult hüplevamaid ja läbitöötatumaid (nais)rolle, mida viimastel aastatel nähtud. Esimese hooga kõlab lamedalt temas on peidus saladused. Aga kui lisada, et millised saladused, ei tea ka Paulina Salas ise, ei tea ka Harriet Toompere ise (või kui teab, siis varjab hoolikalt), saab lamedus vastupidiselt vägagi sügavad mõõtmed. Toompere mängus on tükkideks lõhutud sisemiselt väga tugeva inimese veiklevaid mõtte- ja tundevarje. Võbelust.
Unt köidab teibiga
Millele sekundeerib Mait Malmsteni krjukovlikust salongimanerismist alguse saav ja dekoorist paljakskistuna rikkalikku hingekülmusse panetuv doktor Roberto Miranda. Kusjuures me ei tea lõpuni, et kas... ma ei saa seda öelda. Ette. Need kolm punkti leiavad lugeja jaoks tähenduse saalis.
Ning kolmandana, kõige ümber põimuvate värviliste mummude reana Paulina sisemis-poliitiliselt hädine, ent lõpuni armastav abikaasa. Inimõiguste advokaat Gerardo Escobar. Guido Kangur. Väike suur inimene. Või vastupidi.
Müstiline ja imekspandav pole mitte see, mismoodi inimene piirisituatsioonis käitub. Kui palju tal hetkes jõudu on. Vaid milline elujõu määr peab olema, et me mälestustega ikka veel edasi elada suudame. Alati. Peaaegu.
See on lavastus, kus Unt teid köidab. Punase teibiga.
Uuslavastus
Ariel Dorfman «Surm ja tütarlaps»
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Mati Unt
Kostüüm Jaanus Vahtra
Osades Harriet Toompere, Guido Kangur ja Mait Malmsten