Mitu inglit mahub nõelaotsale? Mitu naeratust mahub seebikarpi? Kes üldse suudaks argumenteeritult sellisel teemal väidelda? Filosoofiaolümpiaadil osalevad õpilased suudavad.
Poisid, kes kunagi vastust võlgu ei jää
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala alguses üleriigilise filosoofiaolümpiaadi tulest võitjatena väljunud Tallinna Prantsuse Lütseumi abiturient Kaarel Vaidla ja sama kooli 11. klassi õpilane Vaiko Veikat on enda sõnul täiesti tavalised noored.
Nii sport kui raamatud
Küsimusele, kuidas nad eelistaksid veeta kaht vaba tundi, sportides või kuulsate filosoofide raskete teostega tutvudes, tuleb kiiresti vastuseks «sportides», kuid hetke pärast lisanduvad täiendused. «Aga õhtul hiljem loeks siiski filosoofe,» muigab Vaidla.
«Ühe tunni spordiks, teise loeks,» naeratab Veikat. Päris tavalisi koolipoisse ülikooliõppejõududest ürii siiski parimateks noorfilosoofideks ei tituleeriks.
Filosoofiaolümpiaad toimus sel aastal alles teist korda, sest riiklikku õppekavasse see ei kuulu ning valikainetena õpetatakse vaid mõnekümnes koolis. Ka Prantsuse Lütseumis ei õpetata filosoofiat eraldi ainena, kuid teadmisi saab näiteks ajaloo- ja kirjandustundidest, kinnitavad poisid.
Peale reaalsete teadmiste, loogilise mõtlemis- ja analüüsioskuse eeldas olümpiaad ka suurepärast võõrkeeleoskust, kuna muu hulgas tuli kirjutada inglise keeles essee John Stuart Milli, Rene Descartesi või Blaise Pascali mõtteterade teemal ning hiljem oma argumente kaitsta.
«Filosoofia aitab maailma enda jaoks lahti mõtestada, et ei võtaks pimesi üle teiste dogmasid,» selgitab Vaidla seda, mis võiks keskkooliõpilasi filosoofia poole tõmmata. «Filosoofia annab hingevabaduse ja tasakaalukuse ning aitab ümbritsevat ning iseennast paremini mõista.»
«Tänapäeva ühiskonnas on raha ületähtsustatud,» nendib Veikat. «Inimese eesmärk on õnnelik olla, mind teeb muu hulgas õnnelikuks filosoofide lugemine.»
Lõppvõistlus Poolas
Mais sõidavad poisid Poolas toimuvale rahvusvahelisele olümpiaadile, kus Eesti osaleb esimest korda. «Vaidla ja Veikat on äärmiselt intelligentsed, loomingulised ja põhjaliku analüüsioskusega noored,» kinnitab poiste juhendaja, Tartu Ülikooli filosoofiateadur Roomet Jakapi.
Samas rõhutab Jakapi, et Eesti võitu ei tohiks kohe oodata. «Lootma peab parimat, kuid pole mingit põhjust pettuda, kui Eestil ülihästi ei lähe,» nentis ta.
Siinne filosoofiaõpe on Jakapi sõnul alles algusjärgus. Pikaajalise traditsiooniga riikide kõrval ei ole võrreldav ka meie õpetajate kvalifikatsioon, selgitas ta.
Kaks küsimust filosoofidele
Postimees esitas nii Kaarel Vaidlale, Vaiko Veikatile kui nende juhendajale, Tartu Ülikooli filosoofiaosakonna teadurile Roomet Jakapile kaks küsimust.
Kumb oli enne: muna või kana?
Vaidla: Enne kana võis eksisteerida miljoneid mune, kuid need ei olnud kanamunad. Kanamunade tekkeks on vajalik kanade olemasolu, kanade tekkeks aga piisab teiste linnuliikide või ka roomajate, kes samuti munevad geneetilise koodi muutumisest evolutsiooni käigus. Kõigepealt oli muna, siis kana ja siis kanamuna.
Jakapi: Muistsetel eestlastel oli mingisugune loomismüüt sellest, kuidas alguses oli loojalind, kes munes muna, ja sellest munast tuli maailm. No muidugi muna olemasolu kipub eeldama ikkagi kana olemasolu. Sageli müütidele aga vastataksegi nii, et oli muna ja sellest tuli maailm. Enne muna oli kana, aga me lihtsalt enam ei küsi, kust tuli kana. Ma ei ütle, kas ta tuli munast või millestki muust.
Veikat: Usun, et muna oli enne, kuna ilmselt tekkis elusloodus eluta loodusest ja esimene munev isend pidi ka ise olema munast pärit. Tõenäoliselt arenes esimene muna mingist alama orgaanilise aine vormist. See «muna» lihtsalt ei olnud selline kanamuna, nagu me mõistame tänapäeval.
Mitu inglit mahub istuma nõelaotsale?
Vaidla: Inglite eksistentsis on võimalik kahelda. Kui nad eksisteerivad, siis on aga kindlasti tegemist millegi metamateriaalsega, inimmeeltele tajumatuga. On võimatu näha ingleid nõelaotsal istumas.
Et teadusajastul on oluline näivus, siis tänapäeval ei mahu nõelaotsale ühtegi inglit. Varasematel aegadel on aga mahutavus küündinud lõpmatuseni. Kuna me ei suuda näha metamateriaalsuse mahtu ruumis, on inglite mahutavus nõelaotsal määramatu.
Jakapi: Inglite probleem on keerulisem, kui esmapilgul tundub. Esialgu tundub, et see küsimus on mõttetu, sest kui me ütleme, et nõel on materiaalne ese, koosneb ainelisest substantsist. Ja mõtleme, et ingel on mingisugune vaimne olend, mis liigub ringi universumis tohutu kiirusega.
Siis tundub, et küsimus on vale, sest ei saa küsida, mitu mingit vaimset olendit mahub ühe materiaalse eseme otsa. Vaimsel asjal ei olegi mõõtmeid. Võib öelda, et neid mahub sinna lõpmatuseni või et ei mahu ühtegi.
Samas, inglid ju ilmutavad end inimestele, vähemalt keskajal ilmutasid. Neid kujutatakse näiteks postkaartide peal. Kui on võimalik, et ingel end kuidagi ilmutab, siis ta peab võtma mingi kuju. Kui ingel on võtnud kuju, siis saab ju vaadata, palju neid nõelaotsale mahub. Tegelikult ingel ei ole aga luust ja lihast olend.
Veikat: Kui inglid eksisteerivad, siis on nad usutavasti maagilised olendid. Nad peaksid olema võimelised end vajadusel kahandama ja suurendama. Usun, et ühele nõelaotsale mahub määramatu hulk ingleid, kuna nad võivad end lõpmatuseni vähendada ja kasvatada.