Eesti muusikateadus otsib kohta humanitaarias

Eesti laulupidu on üks näide muusika imelisest mõjust, millest kirjutatakse raamatu «Mõeldes muusikast» teises peatükis «Kuidas muusika toimib?». Foto: Peeter Langovits

Läinud nädalal esitleti Eesti Muusikaakadeemias soliidselt mahukat ja usaldusväärselt vormistatud muusikateaduslike tööde kogumikku «Mõeldes muusikast», mille alapealkirjaks «Sissevaateid muusikateadusesse».

Koostajad Jaan Ross ja Kaire Maimets nimetavad eessõnas seda muusikateaduse käsiraamatuks, mis hõlmab nelja suuremat muusikateaduse haru: muusikaajalugu, muusikateooriat, etnomusikoloogiat ja kognitiivset muusikateadust.

Raamat laiale ringile

Üheksateist kirjutist 19 autorilt on grupeeritud kolme ossa: «Mis on muusika», «Kuidas muusika toimib» ning «Muusikast mõtlemine ja kirjutamine».

Suur hulk analüüsi ja informatsiooni mitme lähenemisnurga alt. Toomas Siitan, Merike Vaitmaa, Kristel Pappel ja Urve Lippus kirjutavad muusikaajaloost, Rein Laul, Avo Sõmer ja Mart Humal muusikateooriast.

Etnomusikoloogiaga tegelevad Peeter Vähi, Ingrid Rüütel, Vaike Sarv ja teised ning näiteks Jaan Ross, Kaire Maimets ja Allan Vurma jäävad kognitiivse muusikateaduse alale, mis tähendab psühholoogia, semiootika, akustika ja muu sellise muusikaga põimimist üritavat lähenemisnurka.

Kui enamasti ringlevad teaduslikud toimetised üksnes asjatundjate ringis, siis see raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale ja seda levitatakse nagu iga teist raamatut.

Koostajad märgivad, et kuigi just muusika näib olevat meie kunstidest kõige paremal järjel, ei ole ta kindlasti mitte Eesti humanitaarse diskursuse keskpunktis.

Muusikal endal on teine suhtluskeel kui näiteks kirjandusel, kuid ka muusikateadus kasutab oma üldistuste ja mõtete teatavaks tegemisel samamoodi sõna.

Sõnadega hõlmatavasse püütakse tõlkida muusika metakeel ning see mõtet formuleeriv sõna võiks juba olla võimeline osalema diskursuses. Küsimus on vaid selles, kui kaalukas või kõnekas see sõna seal on.

«Toimetajate poolt on käsiraamatu väljaandmise peamiseks motiiviks eesti muusikateaduse ühise identiteedi kujundamine ja kindlustamine,» on kirjas eessõnas.

Teine oluline eesmärk on «rääkida helidest ja muusikast niimoodi, et see ütleks kuulaja-lugeja jaoks midagi olulist muusika kohta».

Raamat on ka vormistatud nõnda, et võimaldada juurdepääsu mittepühendatutele (ehk siis teistelegi kui muusikavaldkonna asjatundjatele) – illustratsioonid ja liigendus teevad lugemise hõlpsamaks, tundub, et toimetamisel on sujuvamaks ja loetavamaks püütud lihvida tekstide sõnastust.

Igatahes on see väga tähelepanuväärne raamat, millega tutvumise peaks endale kohustuseks võtma iga muusikasse armunu või laiema kultuurihuviga inimene.

Nõrku kohti, mille kui Achilleuse kanna kaudu on mahukas kogumik siiski vägagi haavatav, on üllatavalt lihtne leida – eriti, kui läheneda elu poolelt, mis on üleküllastatud popmuusikalistest tausta- ja olmehelidest ehk siis «muusikast», millega enamik inimesi tahtmatult või tahtmatult iga päev kokku puutuvad.

Aga seda muusikat peaaegu nagu ei eksisteeriks, kui püüaksime saada muusikast pilti «Mõeldes muusikast» põhjal.

Jääb mulje, et selle muusikavaldkonnaga ettevaatlikuks kontakteerumiseks on mõned autorid toetunud põhiliselt Adorno mõtetele ja kirjutistele, mis sündisid hulk aastakümneid tagasi ja mille seos praegusega on nii mõnelgi puhul kaheldav.

Üht maailmas tsiteeritumaid populaarmuusika uurijaid Simon Frithi ei ole neil enam kui 500 leheküljel üldse mainitud.

Isegi sõna «populaarmuusika» pole justkui olemas. Seda üldistavat mõistet, mida mujal kasutatakse tolle nähtuse uuringutes, pole teoses indekseeritud.

Küsitav popmuusika

Siin ja seal kasutatakse mõistet popmuusika, mis hõlmajana on küsitav.

Seepärast peaksime olema siiski pisut ettevaatlikud – see äärmiselt vajalik ja sisukas raamat näitab meile muusika võimalikku nägu osaliselt.

Suur osa iga päev eksisteerivast muusikast ja tema toimemehhanismid on teoses üldse hõlmamata.

Meil siin sellega tõsiselt ei tegelda, mujal aga küll, ja aastakümneid.

On see mingi põlv- või koolkonna probleem või lausa eelmise ühiskonnakorralduse jäänuksuhtumine, seda ei tea arvata.

Nii et eesti muusikateadus alles otsib ettevaatlikult kohta elus, mis pulbitseb akadeemia seinte taga.