(21.07.1950 28.03.2005)
Mälestades Aivo Lõhmust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et paratamatus ilmutab end meile sageli ülekohtuna, seda tajusin lõikavalt, kuulnud Tartu sõpradelt teadet kirjaniku ja publitsisti, aga mulle eeskätt lähedase põlvkonnakaaslase Aivo Lõhmuse surmast südamerabandusse. Sel südasuvel oleksime tähistanud tema 55. sünnipäeva.
Viimane teos, mille Aivo mulle jättis, oli ta 2002. aastal ilmunud mahukas artiklivalimik «Võim ja vari». Jõudsin sellest vaid möödaminnes kirjutada, kuigi teos võtab kokku ühe osa Aivo elutööst ja vääriks seega hoopis süvenenumat käsitlemist.
Ei võinud arvata, et see jääbki ta exegi monumentumiks. Värskeim minuni ulatunud märk Aivo mitmekülgsest tegutsemisest on raamatu «Soome ja soomlased» keeleline toimetamine.
«Möödaminnes » oi, kuidas Aivo võitles just seesuguse suhtumise vastu, mille pärast minagi pean nüüd häbenema. Tema tegi kõike elas, kirjutas, pildistas suure südamega ja palju kordi ka südametäiega.
Ma ei loe just ennastki elurentnike hulka, aga Aivo kirglik tõejanu, valus kaasaelamine ülekohtule, tung viimse sügavuse poole on mulle ja paljudele ta sõpradele olnud ikka mingis suhtes ületamatu latt.
Aivo Lõhmus alustas korraga nii luuletaja kui kriitikuna. Esimesed arvustused kirjutas ta 1974, debüütkogu «Aastaringid» ilmus 1976. aastal.
Ta hakkas ülikoolis eesti filoloogiat õppima kaks aastat minust hiljem, kuid meie saatused ristusid luuletrupis «Amores», kus Aivo luges hingematva paatosega Kristjan Jaak Petersoni oodi «Kuule». Midagi temas endaski oli kristjanjaagulikku kompromissitu tõe- ja ilujanu, klassika-austus, keeletundlikkus.
Aivo jõudis mitme teo(se)ga üllatada Eesti ja ka Soome avalikkust. Ta uuris välja kogu raamatute hävitamise loo Eestis 19401953; ta kirjutas soomekeelse ja toonases välispoliitilises kontekstis tormi põhjustanud luulekogu «Kysymyksiä presidentille» (1991).
Koos Madis Kõivuga kirjutas ta võrumurdelise näidendi «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan » (1987) ning Tartule pühendatud romaani «Alla orgu ja üle jõe» (1988). Ta on tõlkinud soome keelest mitmeid autoreid ja tegelnud semiootikaga.
Aivo jõudis Kuid jõudmise hind selgub alles sealpool hääd ja kurja. Nagu nüüd Aivo puhulgi. Me jääme taga igatsema tema ausust ja jäägitust.
Rein Veidemann