Jäämurdjad askeldavad Soome lahe rüsiväljadel

Tarmo teeb masinate mürisedes kanalit Muuga sadamast lahkuvale täislastis tankerile, kes vajab abi Tallinna laheni jõudmiseks. Foto: Küllike Rooväli

Lagendik, mis hõbedase lennukitiiva all laiub, on valge nagu parima pesupulbri reklaamis pestud lina. Eilne lumi katab konarlikku jääpinda, siludes väiksed varjud ühtlaseks merd katvaks koorikuks.

Üle Muuga sadama merele jõudnud lennuk seisaks jäävälja kohal justkui paigal, vaid lennumasina kõhu alt läbi roomav Aksi saar annab tunnistust, et tegelikult me siiski paigal ei seisa. Kaks punase kerega tankerit on Muuga lahte ankrusse heitnud ja nende ümber kasvanud mõnepäevane helehall jää läigatab lumelaikude vahelt päikesekiiri silma.

Merel on sügav talv

Valge jäälaam helendab peaaegu silmapiirini, vaid kaugel Soome ranna all paistab hägust sügavsinine veeviir. Kerge vine jäälaama kohal pole aga mitte udu, vaid kevadiselt kuum päike, mis kütab ka lennuki salongi.

Vaatamata sellele, et päike laseb juba nahka pruunistada, on merel sügav talv. Möödunud nädala lõpul põhjast puhunud tugev tuul on kogu Soome lahe jää Eesti poolele toonud ning kogu põhjarannik on jäävangis.

Reisilaevade poolt lahti hoitud Tallinna reisisadamast ida poole suruvad laevad end Eesti ainsa jäämurdja Tarmo ja puksiiride toel välja nii Muuga kui Kunda sadamast. Väikestel kalalaevadel pole merele asja juba ammu – talv on oma rüppe võtnud nii Leppneeme, Prangli kui Vergi ja paljud teised väikesadamad.

Ida poolt roomab mööda Soome lahte Muuga poole väike tume täpp. Jäämurdja Tarmo, kes müdistab tavaliselt öösiti Muuga lahes Tammneeme külast mööda nagu seinu võdistav kaubarong, murrab kergelt valget glasuuri, millelt lendab tuhksuhkruna peent lund.

Tarmo on just Keri saare juures «lahti lasknud» kaks kaubalaeva, kes kiirustavad lääne suunas. Jäämurdja läheb aga Muugale, et tuua sealt välja täislastis punane tanker.

Tarmo kapten Peedu Kass hõigub telefoni nagu raadiomikrofoni, sest mürisev mootor ja jää klobin vastu laevakeret kostab jutust tihti üle. Jutu vahele käsklusi jagades räägib kapten, et 1. märtsil kodusadamast väljunud laev on seni vaid korra Tallinnas kai äärde saanud, et tanke täita ja panna maale üks meeskonnaliige, kellel väikese lapsega naine haigeks jäi.

Teist meeskonda pole

Eelmiste talvede kogemus on surunud jäämurdja meeskonna erakukolooniaks – tunamullusel rängal jäämurdmistalvel tõi üks kaldal käinud meeskonnaliige laevale viiruse, mis murdis järgemööda maha peaaegu kogu meeskonna.

Hooletusest toodud haigus oli seda laastavam, et laeva jaoks polnud ei toona ega praegu kusagilt võtta teist, tööd ja laeva sama hästi tundvat vahetusmeeskonda.

Tarmo aitas pühapäeval jääst läbi seitse laeva, esmaspäeval juba üksteist. Kõige raskem on Kassi sõnul läbi murda Kunda-Vaindloo-Pärispea poolsaare kolmnurgast, kus jää on end külmadega väga tugevaks ehitanud.

Et kütust ja kaubalaevu säästa, viib Tarmo nad Kundast väljudes Soome lahe keskpaiga poole, kus jää hõredam. Kuigi soomlased olla ennustanud jää kasvu peatumist 22. märtsist, arvab Kass, et jää kasvas seni ikka endistviisi.

Alles nädala keskpaiga sula võib jää kasvu peatada. Jää hakkab mädanema – ütlevad vanad meremehed selle aja kohta, kui suurt sula veel pole, kuid koorik mere peal juba tumedaks tõmbuma kipub.

Praegu pole õhus aga mäda jääd veel näha. Lumelaikudega lagendik vaheldub erinevate jäämustritega – kord paistab alt võrgukujuline muster, kord aga laidude randa kuhjunud rüsihunnikud. Keset lahte on kinni külmunud laevade sõidukanalid, mis vonklevad kaootiliselt nagu madude roomamisjäljed kõrbeliival.

Jää võib muuta oma nägu iga hetkega, teab laine- ja jääuurija Tarmo Kõuts. TTÜ Meresüsteemide Instituudi vanemteadurina ja veeteede ameti töötajana on ta mööda jäävälju kolanud, mõõtnud ja pildistanud mitu aastat. Kõik selleks, et Eesti jääuurimine üle poole sajandi taas jäämurdmiskavade loomise heaks taastada.

Jääl palju nimesid

Kõuts mainib, et kuigi jää polnud ka vahepeal kuskile kadunud, on poolsajandiga kaotsi läinud kogu sellesisuline sõnavara. Nii räägivadki ka eestikeelsed laevamehed omavahel eri jäätüüpidest vene keelest külge kleepunud võõra sõnavaraga.

Et meremeeste elu hõlpsamaks teha, koostab Kõuts piltidega käsiraamatut, kuhu pannakse eri jääliikide nimed kirja mitmes keeles, ka emakeeles. Paakjää, kookjää, triivjää, vaheliti kokkukülmunud triivjää, kokkukülmunud jäärusu, rüsitraageldistega kinnisjää, rüsivallid – erinevaid ilusaid nimesid on piisavalt, need tuleb vaid meelde tuletada.

Veeteede ameti peadirektor Andrus Maide meenutab, et Euroopa Liidus on vaid kolm riiki, mis peavad igal aastal jääd murdma – Eesti, Soome ja Rootsi. Ja kaks esimest olid Kõutsi sõnul pool sajandit tagasi juhtivad riigid, mis omavahel koostöös ja jäämurdjaid laenates Soome lahe laevateed lahti hoidsid. Kõuts peab Soome jäämurdesüsteemi ka praegu maailma ladusaimaks.

Selle kindlustavad üheksa pidevalt valves olevat jäämurdjat, kes suudavad abivajava laevani jõuda kõige rohkem nelja-viie tunniga. Mitte nii nagu venelaste juures lahe idaosas, kus kogutakse enne kokku karavan ja see siis kuuleka loomakarjana jääst välja saadetakse.

Karavane kogusid tunamullu ka Tarmo ja Rootsist renditud jäämurdjad, kuid tänavu selleks vajadust pole, sest paljud suuremad alused suruvad end kogenud kaptenite käe all ka ise paljudest kohtadest läbi. Maide sõnul jäävad hätta eelkõige lõunamaalastest laevajuhid, kes jääs sõita ei oska või julge.

Kohalikud väga südid

Seevastu on väga südid kohalikud meresõitjad. Nii sikutab Bure-nimeline pukser reipalt Loksa laevaremonditehase sadamaväravate poole enesest kuus korda suuremat pargast. Burele teeb tee kohalik pukser Prangli.

Raskeimate jääoludega Kunda all pole täna näha ühtki kaubalaeva, osa on lahkunud, osa veel tulemata, vaid üks vedurlaev puhkab kai ääres päevatööst.

Tagasiteel vilksavad alt ridamisi läbi tardunud rannakülad, mille väikeste sadamasildade ääres tukuvad kärbsemustana väiksed traallaevad. Otsekui külmas kivistunud vaadet elavdavad väikesed autoputukad, kes ajavad Loksa-lähedasele abajale rajatud ringteel üksteist taga.

Samasugune keerutav ja looklev pöördepoognatega ringrada on sisse sõidetud Vergi sadama juurde. See-eest on nii Käsmu kui Viinistu veel talveunes ja paadiomanikud peavad oma esimesi sõite ilmselt maikuuni ootama.