Milline kool sobib Eestile kõige paremini?

Ene-Margit Tiidu arvates ei vaja nn eliitkoolid võistluslikke katseid, kuid Eestil on kindlasti vaja erinevaid süvaõppega koole.

Tänapäevases erialaterminoloogias nimetatakse erikooliks kooli (kitsamas mõttes) erivajadustega laste jaoks. Tahaksin rääkida erikoolist kui koolist, mis järgib täies ulatuses riiklikku õppekava, kuid kus ühes või mitmes aines on õpetus põhjalikum ja sügavam. Niisugused erikoolid on Eestis töötanud enam kui nelikümmend aastat. Olenevalt sellest, mida erikool süvendatult õpetab, alustab ta «eri» olemist erinevatest klassidest. Nii on nähtavasti muusika, kunsti ja võõrkeelte õpetamist sobiv alustada võimalikult varakult, sest on selgeks saanud, et (enamasti) omandavad lapsed noorelt neid oskusi edukalt. Seevastu matemaatika, füüsika ja teiste (täppis-)teaduste süvendatult õpetamist on otstarbekas alustada hiljem.

Erikooli ettevalmistus

Erikooliks ei saa olla rajoonikool, sest õppimine erikoolis tähendab tavaõppega võrreldes mõnevõrra suuremat koormust, rohkem koolitunde ja keskmiselt pikemat kodust ettevalmistust. Selle tõttu saab erikoolis õppimine olla vaid vabatahtlik. Erikooli astumiseks peab lapse tervis olema piisavalt hea, et kanda suuremat koormust, vanemad peavad aktsepteerima tõsiasja, et lastel tuleb koolis taluda suuremat koormust, laste puhkeaeg ja võib-olla ka kodus vanemate abistamisele kulutatav aeg lüheneb.

Nähtavasti on otstarbekas eeldada ka seda, et laps ise on motiveeritud õppima ja on kooli astumiseks küps.

Tekib küsimus, mis on selliste süvaõppega erikoolide mõte, kas nad on ühiskonnale kasulikud. Ühiskond on seda rikkam, mida rohkemate erinevate oskustega on ühiskonna liikmed.

Me kõik oleme uhked oma laulu- ja tantsupidude üle – küllap on selle aluseks suure osa koolide süvendatud töö muusikaõpetuses. See ei tarvitse tingimata olla toimunud erikooli vormis, kuid sisuliselt on tegemist süvaõppega.

Kui eestlaste võõrkeelteoskus võrreldes teiste endise Nõukogude Liidu kodanikega oli ja on mõnevõrra parem, siis küllap on siingi põhjuseks pikka aega hästi töötanud võõrkeelte erikoolid.

Mis on erikoolide nõrgaks küljeks? Kas laps peab liiga vara spetsialiseeruma? Kui erikool õpetab kõiki aineid riikliku programmi alusel, siis pole mingi probleem minna erikoolist üle tavakooli või mingi teise suunitlusega (hiljem süvaõpet alustavasse) erikooli.

Edukamad lapsed

Suurim probleem, millest palju räägitakse, on laste sisseastumiseksamid. Kui need on kujunenud võistluseksamiteks, siis on viga koolikorralduses, ja miks ometi mitte tõhusamalt kasutada laste valmidust õppida ja vanemate valmidust neid toetada – kui see on ju asi, mis toimib ühiskonna huvides?

Kui küsimus on lihtsalt lapse kooliküpsuse testimises ilma võistlusmomendita, siis peaks aitama lasteaiast antud hinnangust. Aga isegi võistluskatseid võib korraldada pigem mängulises olukorras, ning oleneb vanema tarkusest, kas ta lapsele, kes katset ei sooritanud, tekitab ebaõnnestuja tunde või mitte.

Palju räägitakse sellestki, et laste võimekust ei saa eelkoolieas prognoosida. See pole päris õige. Õigem oleks öelda, et nii noores lapseeas tehtud prognoosid ei ole eriti täpsed. Kuue-seitsmeaastase lapse võimed ja oskused sõltuvad niihästi tema eeldustest (mis on määratud geneetiliselt), tema kodust ja kasvukeskkonnast, sihipärasest kooliks ettevalmistusest (lasteaias või vanemate-juhendajate käe all) ja mitmest juhuslikust asjaolust.

Ometi näitavad uuringud, et kooliastumiskatsed edukalt läbinud lapsed on kooli igas astmes keskmiselt edukamad kui juhuslikult valitud lapsed.

See tõsiasi, et leidub ka vastupidiseid näiteid, ei muuda üldist suundumust. Selliseid näiteid võib leida ka näiteks sisseastumis- või riigieksamite tõhususe hindamisel ülikooliõpingute edukuse prognoosimisel.

Mis on eliitkool? Kas väga hea kool, milles käivad õpilased on oma kooli üle uhked? Selline peaks olema iga kool.

Eliitkooli (pisut tõusikliku mainega) mõiste on tekkinud koolide üpriski vägivaldse lahterdamise ja koolide pingeridade avaldamise tulemusena (viimaste juhuslikku iseloomu on statistikud korduvalt tauninud).

Eliit- ei pea olema halb

Kui aga mõista eliitkoolina kooli, milles tuleb tavakoolist rohkem ja tõsisemalt õppida, siis näitab eliitkoolide suur populaarsus ning tung nendesse suure osa Eesti lapsevanemate jätkuvat soovi anda oma lastele võimalikult hea haridus.

Seda ei saa hukka mõista – isegi siis mitte, kui see mõnikord üliagaruseks osutub. Ühiskonna haridustaset saab samuti, nagu ka majandustaset, mõõta mitme näitajaga.

Olulisemad on neist kaks – taseme üldine kõrgus ja hariduslik võrdsus või ebavõrdsus, kusjuures erinevad ühiskonnad ja erinevad poliitilised suundumused omistavad neile näitajatele erineva tähtsuse.

Kõige positiivsem on kahtlemata selline areng, mille tulemusena tõuseb keskmine haridustase ja väheneb ebavõrdsus.

Mõlemat näitajat üheaegselt saab parandada nõrgemate koolide tugevdamise teel. Tugevamate koolide tegevuse piiramine vähendaks küll hariduse ebavõrdsust, kuid sellega kaasneks keskmise haridustaseme langus. Ainult küllalt kõrge keskmine haridustase tagab Eestile vajaliku hulga oma tippspetsialiste, nende nappus tuleneb meie väikesest rahvaarvust.