Milline kool sobib Eestile kõige paremini?

Daniele Monticelli arvates on Eestile kasulik koolisüsteem, mis tagab võimalikult paljudele kvaliteetse hariduse ja võtab arvesse laste individuaalsust.

Raevukus, millega reageeriti haridusministeeriumi toetatud kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et puudutati Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi.

See ettepanek toob üle pika aja nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtub vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darvinismiks.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju probleeme, sest algharidussüsteemi ei ole lihtne ja ohutu korraga põhjalikult muuta. Ent idee kriitikute vastuväited on olnud pigem ideoloogilised kui tehnilised ja neis korduvad üha sotsiaaldarvinismi klišeed.

Sotsiaaldarvinismi vastu

Teadagi on ideoloogia kõige ohtlikum siis, kui selle elemente hakatakse pidama loomulikuks ja nendel põhinevaid argumente esitatakse kui «realistlikke». Realistide suust kõlanud argumentidele katsete keelustamise vastu tuleb seega vastata kui ideoloogistele, mitte kui asjalikele vastuväidetele. Valitsusel, kes on seni toiminud igati sotsiaaldarvinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on nüüd loomulikult raske põhjendada võitlust haridusliku darvinismi vastu.

Imelik on pigem «vasakpoolse» opositsiooni vaikimine. Järgnevalt paar ettepanekut kriitilise hoiaku arendamiseks mõnede koolikatsete diskussioonis kõlanud argumentide suhtes.

Katsete pooldajate olulisem märksõna on «selektsioon» ja nende arvates jagunevad lapsed andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks lasteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne.

Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui neis pakutud haridus on orienteeritud lapse isiksuse kui terviku arengule ja väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Kasulikud lapsed

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid «kasulikke» andeid «kasututest». Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine.

Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest ja ajavarust, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid «standardseid kuubikuid», mida katsete pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

Läbilõikekool

«Mis selles kõiges halba on?» küsib sotsiaaldarvinist. Toivo Maimetsa idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on tema arust naeruväärne, sest ühiskond nii ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darvinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemise vorme.

Vaba arengu poolt

Nagu kultuur vabastas inimese loodusliku valiku seadustest, võib kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadusest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre.

Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlik koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga liikme arengust ja potentsiaali suurendamisest.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende kadedust, kes ise ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darvinist põhjendamatute privileegide kaitsja. Tehniliselt oleks mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas kõigi koolide kvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaaldarvinismi paradigmast.