Silja Suija põletab küünalt kahest otsast

Kuidas suudab kolme lapse ema samal ajal veel firmat juhtida ja maailma parimate suusatajatega võidu kihutada?

Tundub, nagu oleks Silja Suijasid mitu. Kui talle Võru lähistele külla minna, jõuate vaevu mantli varna riputada, aga tema on selle ajaga juba kohvi lauale pannud. Ja sellal, kui istet võtate, on perenaine haaranud vasakusse kätte oma noorima jõnglase ning lõikab paremaga supi sisse sparglit.

Ei õienda mehe kallal, et kas sa ei näe, mul käed tööd täis, tule ja aita ometi. Ei ohi ega puhi, et on just naasnud Haanjast kahetunniselt treeningult ega ole jõudnud õieti riideidki vahetada.

Aga see pole kaugeltki kõik. Kolme väikse lapse kõrvalt, kellest keskmine, nelja ja poolene Jane-Mai läheb vaimse eripära tõttu kirja justkui kahe eest, rühkis Silja Suija pärast kümnendipikkust spordipausi Kristina Šmiguni järele Eesti naissuusatajaks number kaks. Otepää MK-etapil jõudis 30-aastane Suija koguni punktikohale, 25ndaks. MMil Oberstdorfis näitas kanget kannatamisvõimet teatesõidu avavahetuses ning heitles end raskeimal alal, 30 km ühisstardist 35ndaks.

Ikka pole see veel kõik. Ta peab Tartus ja Võrus endanimelist spordikauplust Silja Sport ning toob Eestisse Björn Dæhlie firmamärgiga varustust, mis on saanud siinmail kohustuslikuks pea kõigile, kes end vähemasti innukaks pühapäevasuusatajaks peavad.

Ülisuutlik või?

Igavene traageldis

«Ülisuutlik – see on tema kohta tabavalt öeldud,» soostub nüüdseks suurest suusatamisest loobunud Piret Niglas, kes omal ajal jagas laagrites tuba just Suijaga.

«Silja, sa põletad küünalt kahest otsast korraga,» on oma naisele mitut puhku hoiatavalt kostnud endine laskesuusataja Aivo Udras. (Nad pole jõudnud abielluda – nii kiire on kogu aeg olnud, tunnistab Udras.)

«Ma olen traageldis,» ütleb enda kohta Suija. Too sõna tähendab seda, et peab mitmel rindel korraga rabama.

Teadagi, kes siis kannatama kipuvad, kui ema liiga palju ja liiga laialt ette võtab – ikka lapsed.

Kui Suija heitles Saksamaal Oberstdorfis maailma parimatega, oli tema kodus ööpäev ringi ema eest 23-aastane Võru neiu Mailika, kel juba pikemat aega kanda peres Mary Poppinsi roll. Aga see ei tähenda, et emakohustused lasuvad alalõpmata hoidja õlul.

«Isegi kui hoidja on majas, võtab Silja lapsed sülle ja tegeleb nendega,» meenutab oma külaskäike Suija juurde Piret Niglas, kahe lapse ema. «Tal on alati üks laps ühe ja teine laps teise käe otsas ja siis kolmas ka veel kusagil – ning lõpuks saab tal ka kõik muu tehtud.»

Rasked sünnitused

Lapsed pole Siljale kergelt tulnud. Vanimat, nüüd kuueaastast Jakobit kandes vältas organismi toksikoos seitse kuud. Süda läikis pidevalt. Kui oksendas päevas kolm korda, oli lihtsalt pääsenud. Viis korda – see oli juba märksa tapvam. Pidevast kurnatusest ja vedeliku puudusest sattus koguni haiglasse.

Ometi võttis ta ette teise lapse. Ja kolmandagi. «Teist last tahad, et esimesel oleks seltsi,» lausub Suija, «ja kolmandat, et seltsis oleks segasem.»

Ei tulnud järgmised talle kuidagi lihtsamalt. Teist, autismi tõttu Võrus Järve erakoolis käivat Jane-Maid oodates pitsitas toksikoos Suijat viis kuud. Nagu ka noorima, kahe ja pooleseks saava Johanna sünni eel.

«See ei olnud meelakkumine,» tunnistab ta. Ja lisab: «Ma ei taha enam mõeldagi sellele.»

Isegi Aivo Udras, kellega Suija tutvus 13 aastat tagasi, imestab, kust küll võtab naine oma meeletu tahtejõu. Ja kuidas naine kaotab elu tohuvabohus närvi sootuks harvemini kui tema.

Ja kui kaotabki – kahe nädala peale korra käib ikka madalrõhkkond meeleolust üle, tunnistab Suija –, siis tõmbub pigem endasse ja püüab vait olla. Läheb metsa, suusatab mõned tunnikesed, ja tuleb särtsakamana tagasi.

Valusad sõnad

Suija loobus tippspordist pärast nurjunud etteasteid Lillehammeri olümpial 1992. Kui ta mullu talvel kõigile ootamatult end taas Eesti meistriks sõitis, lõid kiibitsejad kahte lehte.

Anna minna, Silja, kunagi pole hilja, hüüdsid ühed, lootes temast Eesti vastust norralanna Hilde Pedersenile, kes hoolimata 40 eluaastast tuli just kahekordseks maailmameistriks.

Mis mõtet on kulutada maksumaksja raha kolme lapse ema peale, kui noortelegi õieti toetust ei jätku, pahandasid teised. Silja Suija rong on läinud, väitsid nad.

Tjah, noorpõlves oli ta paljulubav suusataja. «Ulmeliselt kõva, katastroofiliselt tugev – võrreldav Kristina Šmiguniga,» kinnitab Eesti kauane esisprinter Pavo Raudsepp, kes õppis Suijaga aastaid Otepää suusakoolis ühes klassis.

Aga Lillehammeri olümpia eel ja ajal püstijala põetud kopsupõletik ning sellele järgnenud valusad ütlemised toonastelt spordijuhtidelt võtsid Suijalt pikaks ajaks suusatamisisu.

Ent siiski mitte igaveseks. Nüüd on spordikirg tasapisi tagasi tulnud. Kui Eesti suusajuhid tema teeneid vajavad, on ta valmis tulema starti ka aasta pärast Torino taliolümpial.

Ometi jääb Silja kahe jalaga maa peale. Ta ei loo utoopilisi plaane, et kolme lapse ja argitöö kõrvalt Šmiguni või Pederseni kombel medaleid jahtida. Vähemasti, lisab Suija kavaldades, ei taha ta selle kohta lubadusi välja käia.

Tema vanaonu ja treener, kadunud Herbert Abel ütles omal ajal, et ta ei kasvata sportlasi, vaid tublisid inimesi.

Sellest Suija juhindubki. Mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Äris. Spordis. Kodus.