Perekond – mineviku koorem või tuleviku võimalus?

Foto: Postimees.ee

Dagmar Kutsar kirjeldab perekonnamudeli muutumist viimase neljakümne aasta jooksul – kas ühiskond suudab hakkama saada oma üha individualistlikumaks muutuvate liikmetega?

Viimase neljakümne aasta jooksul on perekonna institutsiooniga toimunud suured muutused. Euroopa maades on abielude arv oluliselt kahanenud, kusjuures suurim abiellumuse langus on aset leidnud Baltimaades.

Kui 1960. aastatel oli abiellumus toonastes sotsialismimaades oluliselt kõrgem kui demokraatlikes riikides, siis sajandivahetuseks on erinevused tasandunud. Ainsa maana on abiellumus kasvanud Küprosel, põhjuseks traditsionaalsematest naabermaadest liberaalsemate seadustega Küprosele abielu sõlmima tulnud paarid.

Naise esmaabiellumise vanus on aastate jooksul oluliselt kasvanud – Euroopa nn vanades demokraatiamaades keskmiselt 24 eluaastalt 27-le ning siirdeühiskondades 22 eluaastalt ligi 24-le, jäädes oluliselt alla kõikidele Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele.

Sündimuse langus on saanud probleemiks kogu Euroopas. Summaarne sündimuskordaja on aastate vahemikus 1960–2000 peaaegu kaks korda vähenenud, kusjuures suurema sündimuse languse on läbi teinud Euroopa Liidu uued liikmesmaad, sh Eesti.

Euroopa riikide rühmas ei ulatu summaarne sündimuskordaja rahvastiku taastumise tasemeni (2,1), vaid moodustab sellest 3/4 ELi vanades liikmesmaades ning kuni 2/3 uutes. Selle asemel, et abielluda ja sünnitada varakult, eelistavad naised tihti perekonnaga seotud otsuseid edasi lükata.

Ebastabiilsem pere

Üha enam lapsi sünnib väljaspool registreeritud abielu, mis on otseseks viiteks registreerimata kooselude kui registreeritud abielu alternatiivi levikule eriti Põhja-Euroopas, vähem Lõuna-Euroopas. Vallassünde on enim Põhjamaades, sh Eestis, ulatudes vähemalt pooleni kõikidest sündidest.

Enamikul juhtudest sünnivad vallaslapsed siiski perekonda, kus neil on olemas nii ema kui ka isa.

Süvenenud on peresuhete üldine ebastabiilsus. Lahutumus on möödunud 40 aasta jooksul Euroopas üle kahe korra kasvanud, kusjuures 1960. aastal oli lahutumus sotsialistliku bloki riikides oluliselt kõrgem kui demokraatlikes maades, demokraatlikes maades suurenes lahutumus aga kiiremini, saavutades 2000. aastaks enam-vähem siirderiikide taseme.

Lahutumus sõltub riikide geograafilisest paiknemisest. Lahutuste arv on väiksem Lõuna-Euroopas ja suurem Põhja-Euroopas. Uutest ELi liikmesriikidest on lahutusi kõige enam Eestis, järgnevad Tšehhi Vabariik ja Leedu – kõik ületades EL-15 keskmise taseme. Vanadest ELi liikmesmaadest on aga kõige vähem lahutusi Kreekas ja Hispaanias.

Sõlmitavat abielu julgetakse üha harvemini pidada elupõliseks, lahutuste arvu kasvades tekib kordusabielule rajatud perekonnatüüpe, kus lapsed ja vanemad kuuluvad erinevatesse leibkondadesse. Nõrgenenud on ka põlvkondadevahelised sidemed.

Soovitav peremudel?

Kunagise ühe leivateenijaga lasterohke perekonna asemel domineerib tänapäeval kahe leivateenijaga ühe- või kahelapseline perekond. Lisaks kahe vanemaga perekonnale levib ühe vanemaga perekond. Euroopa riikides peetakse üha sagedamini kõige sobivamaks kahelapselist, harvemini kolmelapselist tuumperet.

Just selline peretüüp võimaldab kõige paremini sobitada traditsioonilist lastesaamise väärtustamist peres isiklike vajaduste ja ressursside ning välistingimustega.

Levinud on ka nn redutseeritud peremudel, mille puhul tegelik laste arv jääb mitmetel põhjustel (majanduslikud raskused, eluasemeprobleemid, paarisuhete ebakindlus, isiklike karjääripüüdluste eelistamine laste saamisele jne) soovitavast väiksemaks.

Traditsiooniliselt on perekond loodud ümber mehe võimu, kus võimusuhted on hierarhiliselt määratletud, pereliikmete kohustused normide kaudu kinnistatud ning individuaalne karjäär väheoluline. Last arvestatakse isiksusena vähe, rohkem olulise lisatööjõuna perekonna kui majandusüksuse tegevuses.

Traditsiooniline peremudel loob selgelt piiritletud rollid ja pakub suhteliselt kõrget kindluse- ja stabiilsustunnet. Traditsioonilise pereelu hinnaks on aga sugupooltevaheliste võimusuhete tasakaalustamatus, individuaalsete valikute puudumine ning demokraatlikul läbirääkimisel põhinevate otsustuste tegemise võimatus.

Perekond kui tuum

Traditsionalistid (tänapäeva poliitikas sagedamini parempoolsete vaadete esindajad) pooldavad traditsioonilist perekonda kogu selle nüüdisaegses variatiivsuses.

Nende arvates võiks ajaloo tagasi pöörata olukorda, kus perekond on ühiskonna tuum ja tugiühik. Paraku Euroopa perekondade arengujooned kinnitavad seda, et perekonnastruktuuride kese on nihkunud patriarhaalsele kiriklikule abielule põhinevast sidemest vaba kooseluni, mille esinemissagedus niihästi seadusliku abielu eelse vormina kui ka selle asendajana suureneb kogu Euroopas.

Muutuvad perekonnaga seotud väärtused, süveneb minakeskne kultuur, mis eelistab individuaalseid valikuid kogukondlikele huvidele.

Tartu Ülikooli üliõpilaste küsitlusest 2000. aastal selgus, et vähemalt pooled kavatsevad kunagi abielluda, vaid viiendik momendil kooselavatest ei kavatse oma kooselu registreerida.

Naistudengid eelistavad abielu suurema emotsionaalse ja majandusliku kindlustunde tõttu, meestudengid aga soosivad vaba kooselu koos väiksema vastutusevõtu ja suurema isikliku vabadusastmega.

Kadunud väärtused

Kui traditsionalistid on mures traditsiooniliste pereväärtuste kadumise ja perekonnapiiride hägustumise pärast, siis nendest vastaspoolel asuvad nn liberaalid ja laissez faire filosoofia kandjad (sagedamini liberaalse poliitika pooldajad), kes näevad perevormide mitmekesistumises ja pereväärtuste muundumises elu loomulikku arengut.

Nad leiavad, et perevormide mitmekesistumine ja individuaalsete valikute laienemine rikastab igaühe individuaalset elu ning võimaldab tuua demokraatiat peresuhetesse.

Üha olulisemaks muutub karjäär kui individuaalsete püüdluste väljendus. Näiteks ei ole abielunaise seisund naise väärtushinnangutes enam nii kõrge kui varem, aktsepteeritud on üksiku karjäärinaise staatus.

Perekond on majandusüksusest saamas majandusliku koostöö üksuseks, kus pere täisealised liikmed on kõik võrdväärsed individuaalse sissetuleku toojad ning perekonnagrupi heaolu tagajad.

Perekonnaliikmete vahelised kohustused on nüüd vähem normatiivselt määratletud, toimides sageli kui pereliikmetevaheliste läbirääkimiste tulemus, kokkulepe.

Lapse tulek peresse on planeeritum ning pigem emotsionaalne otsus kui normatiivne paratamatus. Kahaneb võimusuhete hierarhilisus ning rohkem kui eales varem tuleb arvestada lapse kui indiviidiga, anda endale aru, et ka lapsel on küps tundeelu ja omad vajadused ning tal on õigus kaasa rääkida tema elu puudutavate otsuste tegemisel.

TÜ üliõpilaste küsitlusest selgus, et laps omandab peresuhetes arvestatava indiviidina üha suuremat tähtsust, oma ilmumisega määratledes vanemate kooselu tüüpi ning juhtides kooselu edasisi arenguid.

Uurimusest selgus, et muudel kui pereloomelistel eesmärkidel koos elav paar hakkab ennast vabakooselulise paariga samastama siis, kui nende ellu on lisandumas laps.

Kui aga laps on tulemas registreerimata kooselupaarile, siis tekib soov kooselu registreerida, põhjenduseks see, et laps peab sündima abielusse ning tal võiks olla vanematega ühine perekonnanimi.

Seega võib arvata, et laps on traditsiooniliste väärtuste kõige kindlam säilitaja. Ta teeb seda oma olemasolu kaudu, vanemliku kohusetunde loomise kaudu, kuid ka argirutus kaotsi läinud põlvkondadevaheliste sidemete taastamise kaudu.

Kuidas edasi?

Tunnustatud sotsioloog Anthony Giddens on öelnud, et tänapäeva ühiskonnas võib igaüks ise endale valida sobiva elustiili, lisades, et sellele paneb piirid vaid majandusliku jõukuse tase.

Mis tahes sisuga täiskasvanud perekonna mõiste täidavad – nad on oma valikutes vabad, st jääda vallaliseks, abielluda, elada grupina või samast soost partneriga – laste omamine esitab täiskasvanutele aga endiselt kindlad nõudmised.

Laps vajab stabiilsust ja selgust, vajab oma tegevuses piiride tunnetust, vajab hästitoimivat perekonda enda ümber.

Individuaalsete valikute rohkusega kaasnevad aga vanematel rollisegadus, ebakindlus ja otsustamatus, süveneb egoism, eriti kui täitmata jäävad selleks olulised eeltingimused: enesepeegeldamis- ja läbirääkimisvõime, pereliikme, sh lapse arvestamine endaga võrdväärsena, paindlikkus ning oskus hoida lähedust kui vastastikuse mõistmise ja üksteise vajaduste arvestamise alust.

Giddensi terminoloogiat kasutades, nn lähisuhete demokraatias oleme alles algajad. Teeme sageli valikuid, mis eelkõige endale sobivad, mõnele või kõigile teistele pereliikmetele aga probleeme tekitavad. Oskame rõõmu tunda valikute vabadusest, samas kipume unarusse jätma oma lähikondsete vajadused.

Siit uuelt suhete kultuurilt oleks üks võimalik siht edasiseks ka tugev perekonnaelu, mis on senisest huvitavam, kuid oluliselt keerulisem.