Katsemeetod kui eksitaja

Kuulsin hiljuti ühest lapsevanemast, kelle laps ei läbinud eliitkooli esimesse klassi astumise katseid.

Vanema soov oma laps eliitkooli saata oli kasvanud nii suureks ja meeleheitlikuks, et ta ei suutnud taluda mõtet oma võsukese tavakooli saatmisest. Ta kaalus tõsimeeli võimalust jätta laps veel üheks aastaks lasteaeda «istuma», et laps saaks järgmisel aastal uuesti proovida.

Ajakirjanik Priit Pullerits kirjutas 11. veebruari Tartu Postimehes koolikatsetest ning nimetas laste katsete kaotamise mõtet populismiks.

Kas ajakirjanik Pullerits on püüdnud kaasa elada nendele seitsmeaastastele lastele, kes vanemate tahtel eliitkooli katsetele tiritakse, ei tea mis drilli tegema pannakse ja lõpuks ukse taha jäävad? Millise ja kui kaua kestva jälje see kogemus lastele jätab? Kas selline karm konkurents peab algama nii ülekohtusel viisil ja nii varajases eas?

Ma ei ole nõus seitsmeaastaste laste selekteerimisega. Kui tahame kuuluda arenenud riikide hulka, siis ei tohi me sellist vahetegemist lubada.

Mu hea kolleeg kõneles ühest Aafrika poisist, kes oli kirjeldanud, kuidas tema kodumaal jaotati valged ja mustanahalised erinevatesse koolidesse katse abil – kui pliiats kukkus juustest maha, siis oli valgete koolis koht olemas, kui ei kukkunud, siis pidi minema teise kooli.

Esimesse klassi astumise katsete ajal on pingeseisundis nii laps kui lapsevanem. Lisaks stressirohkusele mõjutab katsetulemuste põhjal otsustamise objektiivsust ka asjaolu, et katsed eksitavad. Näiteks ei saa paljud edukalt katsed läbinud õpilastest hakkama ja lahkuvad mõne aasta pärast eliitkoolist ning teised, kes alguses osutusid kõlbmatuks, liituvad sama kooliga väga edukalt veidi hiljem.

Olen seisukohal, et esimestel kooliaastatel peab võimaldama kõigil lastel mitmekülgselt areneda, et kujuneks arusaam nende huvidest ja annetest ühes või teises valdkonnas. Kasvatusteadlased võivad kinnitada, et laste võimeid ei saa üldjuhul hakata eristama enne teist kooliastet. Koolieelikute puhul saame rääkida pigem lapsevanema valikutest oma lapse tuleviku suunamisel.

Tõeliselt andekas laps ei tarvitse esimestel kooliastmetel üldse millegagi silma paista või vastupidi, paistab silma oma kärsituse ja distsiplineerimatusega.

On ju teada tõsiasi, et aineolümpiaadide kangelaste ja läbini viieliste nimekirjad ei kattu. Siin mängivad rolli ka isikulis-bioloogilised eripärad. Tugeva lühimäluga õpilane võib saada äraõpitud materjali vastates häid hindeid, aga aineolümpiaadidel ja ka elus on mõneti tähtsam just kaug- või püsimälu.

Kas eliitkooli katsetest ei aita sageli läbi just hästi treenitud lühimälu? Mille alusel ikkagi toimuvad eliitkooli sisseastumiskonkursid? Kuidas neis tingimustes kaitsta potentsiaalselt andekaid lapsi, kes on kasvanud ebasoodsamates arengutingimustes?

Lapse areng koolieelses eas ja esimesel kahel kooliastmel on väga ebaühtlane, seega pole varajane selekteerimine põhjendatud.

Lisaks tahan ma taas kord rõhutada oma arvamust, et ühiskonna arengu seisukohalt peaks õpilaste koosseis koolis olema läbilõige ühiskonnast. Erineva intellektiga (ja ka füüsilise puudega) lapsed peaksid üldjuhul koos õppima sellepärast, et nõrgema toetamist ja erisuse aktsepteerimist tuleb õppida juba koolieas.