Eliitkoolid on defitsiidiaja pärand

Margit Sutrop kirjutab, et soov panna oma lapsed eliitkooli on nõukogude pärand, kus haritlastel polnud muid soodustusi kui hea haridus oma lapsele. Ent suhtumisest «mõned on võrdsemad» pole me ikka veel vabanenud.

Nädal enne seda, kui haridus- ja teadusminister teatas kavast keelustada põhikooli vastuvõtu katsed, küsiti eliitkoolide direktoritelt, mille alusel nende kooli pääseb.

Ühe tuntud kooli direktor teatas, et nende kooli pürgiv laps peab olema füüsiliselt ja vaimselt terve. Küll andekad, kuid närvilised lapsed peaksid tema meelest õppima tavakoolis.

Seda lugedes kerkis silme ette pilt, kuidas koolikatsetel praagitakse välja kõik lühinägelikud, kõõrdsilmsed, lampjalgsed ja närvilised lapsed. Kas pole sellest tervete inimeste kultusest vaid üks samm eugeenikani?

Sovetlik jäänuk

Tolle direktori sõnades väljendub kogu meie eduühiskonna suhtumine: need, kes ei suuda teistega võistelda, hoidku parem rajalt eemale.

Aga see, et koolijuht ütleb otse välja, et meil antakse haridust vaid täiesti tervetele inimestele, on ennekuulmatu. Arenenud demokraatiaga riigis oleks selline sõnavõtt mõeldamatu.

Kahjuks on meie inimeste õiglustunne taandarenenud. Pärineme ühiskonnast, kus sõnades olid küll kõik võrdsed, aga tegelikult mõned võrdsemad. Pidev tegutsemine nõukogude elu reeglite järgi on paraku kujundanud meie iseloomu.

Üleminek turumajandusele pole kaotanud defitsiidimajandusele omast mõtlemist. Enam ei ole küll vaja tutvusi lihapoes, et saada ilusat praetükki, ent mitmeid hüvesid ei jagu meie ühiskonnas ikka veel kõigile.

Nende hulgas on ka sellised esmatähtsad hüved nagu meditsiin ja haridus. Just siin tõstab nõukogude inimene meis pead ja õigustab häälekalt hundiühiskonna moraali. Loosungid, nagu «kätteõpitud abitus», «lumpen», «viletsad geenid», käiakse välja selleks, et õigustada endale suurema tüki haaramist.

Praegune haridussüsteem lubab ühtedel saada maksumaksja raha eest tunduvalt rohkem kui teistel. Kõik lapsed, kes tahavad õppida süvendatult võõrkeeli, peaksid saama seda teha.

Praegu on aga nii, et need lapsed, kes jäävad eliitkooli ukse taha, peavad keeletundide algust ootama kuni 5. klassini . Mis õigusega öeldakse, et Mari või Juhan ei saa maksumaksja raha eest inglise keelt õppida, samal ajal kui Malle ja Kalle saavad?

Ühiskond peab oma liikmeid kohtlema ühte moodi. See ei tähenda tingimuste võrdsustamist, vaid kõigile võrdsete võimaluste loomist.

Süvenev kihistumine

Eliitkoolide kaotamise vastu on öeldud, et see süsteem on end hästi õigustanud.

Tegelikult ei ole nende mõju ühiskonnale sugugi ainult positiivne. Nõukogude võimul oli kindlasti oma tagamõte, miks ta lubas süvaõppega koole.

Koolisüsteem, mis andis haritlastele võimaluse panna lapsed süvaõppega kooli, toimis defitsiidimajanduse põhimõttel. Haritlased said nõukogude ajal viletsat palka, väga harva autoostuloa või tuusiku. Lohutuseks anti neile hüve nimega haridus.

Need vanemad, kelle lapsed õppisid eliitkoolis, olid õnnelikud, et nemad olid äravalitud. Lapsed aga nautisid oma elitaarset seisundit ja see tuimestas nende ühiskondlikku närvi. Nõnda oli eliitkooli õpilaste hulgas, kes muidu paistsid silma suurema analüüsivõimega, vähem kriitilisust nõukogude võimu suhtes.

Kool on ühiskonna peegel. Praegune koolisüsteem, mis võimaldab teatud koolidel võtta esimesse klassi katsete alusel vastu parimate eeldustega lapsi, süvendab ühiskonna sotsiaalset kihistumist.

On selge, et neil vanematel, kellel endal on parem ühiskondlik positsioon, on ka rohkem huvi ja võimalusi arendada oma järeltulijat. See ei tähenda aga, et nende lapsed oleksidki tingimata võimekamad ja motiveeritumad.

On palju lapsi, kelle võimed avanevad alles kooliajal. Hiljem on tavakoolis õppinud andekatel lastel raske võistelda nendega, kes on eriprogrammi järgi õppinud.

Seetõttu ei otsustata põhikooli katsetel mitte ainult selle üle, kas laps saab eliitkooli, vaid ka selle üle, kas ta saab ülikooli ja võib kuuluda ühiskonnas edasijõudnute hulka. Praegune koolisüsteem taastoodab nii rikkust kui vaesust, nii edukust kui mahajäämust.

Katsed gümnaasiumis

Kindlasti peaksid katsed jääma gümnaasiumisse vastuvõtul.

Praegused eliitkoolid, mis paistavad silma tugevate õpetajatega, ei tohiks ka kuhugi kaduda. Kõige parem oleks, kui nad hakkaksid õpetama vaid gümnaasiumi osa.

Just nii, nagu seda teeb Tartus Treffneri Gümnaasium, mis võtab vastu vaid 10. klassi, võimaldades spetsialiseerumist reaalainetele, informaatikale, loodusteadustele ja humanitaarainetele. Treffneri Gümnaasiumisse sissesaanute hulgas on väga palju maakoolides õppinud lapsi.

Nende tase võib mõnedes ainetes olla algul küll viletsam, ent hästi korraldatud õpe laseb neil kiiresti järele õppida. Kõigil on aega areneda.

Kui ka kõik teised eliitkoolid hakkaksid õpetama vaid gümnaasiumi osa, saaksid nad anda tunduvalt rohkematele gümnasistidele hea hariduse.

Senise kahe paralleeli asemel saaksid nad gümnaasiumis õpetada kaheksat paralleelklassi, mis tähendaks head gümnaasiumiharidust 48 õpilase asemel 192 õpilasele. Mida rohkem lapsi mahuks heasse gümnaasiumi, seda vähem oleks pingeid.

Esimesed üheksa aastat võiksid aga kõik lapsed käia oma piirkonna koolis.

Ühtluskool on oma eeliseid tõestanud Soomes, mis rahvusvahelise PISA uuringu tulemuste järgi annab parimat haridust. Soome koolides alustatakse võõrkeele õppimist juba kolmandast klassis. Miks ei võiks see nii olla ka meil?

Kui kõikides koolides saaks õppida heal tasemel võõrkeeli, ei oleks paljudel midagi selle vastu, et panna oma laps piirkonnakooli. Lastel endil palju mugavam ja turvalisem käia oma kodu lähedal koolis.