Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal Rockiga välismängudel käies ei taha ma enam Tartusse tagasi tulla, kuigi siin on mu kodu, sõbrad, töökaaslased, poolehoidjad, korvpall. Mis siis häirib? Eriti häirib noortespordi antud juhul noorte korvpalli tulevik Tartus.
Linnapea Laine Jänes on öelnud, et korvpall on üks Tartu visiitkaarte.
Rocki meistritiitel oli 2004. aasta Tartu teo üks nominent. Järelikult on sellele alale siin sotsiaalne tellimus olemas.
Tänu Tartu Ülikooli akadeemilisele sordiklubile on Rockile antud võimalus tööd teha, aga kui treeningul rassides võid ühelt trepiastmelt kolmandale hüpata, siis kõrgema taseme saavutamine võtab aega ja vajab süsteemset lähenemist. Selle vilju, mida täna teeme, lõikame kümne aasta pärast. Kas meil aga on siis üldse midagi lõigata?
Praeguse rahastamissüsteemi (linna pearaha) juures jääb küsitavaks klubi eksisteeriminegi. Võtame kasvõi korvpalliklubi Taba-89, mille juht ma olen. Klubis on kaheksa töötajat, kes peavad sel aastal hakkama saama 330 lapsega: tooma nad n-ö tänavalt ära, panema korvpalli mängima ja kasvatama neist Tartu esindusvõistkondadele järelkasvu.
Tartu spordiraha noortele on aastas N summa. See aga jagati rõõmsalt kõikide taotlejate ja alade vahel laiali, iga lapse kohta jagus aastaks 2200 krooni. Taba-89 sai tänavu seega 740 000 krooni (mullu üle miljoni).
Vastavalt lepingule tellib linn meilt 330 lapse treenimise. Kuid lepingu järgi ei jätku klubile eraldatud rahast isegi treenerite palkadeks, rääkimata treeningusaali rentimisest.
Lepingus pole mitte sõnagi selle kohta, milliseid tulemusi nõutakse või mis on üldse eesmärk.
Leping sõlmitakse ainult üheks aastaks (1. jaanuarist 31. detsembrini), kuid sportliku tegevuse hooaeg algab 1. septembril. Kõik oma planeeringud peame tegema enne 1. septembrit, aga rahalised ressursid selguvad heal juhul järgmise aasta veebruariks. Jääb küsimus, kuidas sel juhul planeerida oma tööd, siduda treenereid lepingutega, registreeruda võistlusarjadesse-turniiridele, investeerida varustusse, siduda end baaside rendi lepinguga ja mis peamine: kuidas uue aasta esimene kuu ära elada?
Jah, linn võib kohe vastu öelda, et MTÜ KK Taba-89 on eraõiguslik üksus ja see, kas klubi tahab end linna lepinguga siduda, on klubi enda asi. Võib ka öelda: hankige raha juurde, küsige lapsevanematelt rohkem, leidke sponsoreid, tehke projekte jne.
Aga kelle jaoks? Eesti spordis, ka korvpallis, puudub tellija. Jah, linnavalitsus tellib laste haaratust sporditegemisse, korvpalliliit korraldab võistlussarju, esindusvõistkonnad palkavad mängijaid. Kuid me peaksime teadma, missugune on linna spordipoliitika, millised alad on prioriteetsed, millised spetsiifilised. Sportmängud, tehnika- ja individuaalalad kõik need eeldavad erinevat lähenemist rahastamisel.
Sportmängudele pearahasüsteem ei sobi, sest on mõeldamatu, et 330 lapsele jäetakse hommikul saali üks treener ja õhtul teine (nn valvetreenerid), kes siis neid päid korrale kutsuvad ja treenimas hoiavad.
Korvpallis oli, on ja jääb ainult üks võimalus: et treeneril on grupp lapsi, kes moodustavad 1215-liikmelise võistkonna. Selle grupi kasvatajaks, eestvedajaks ja õpetajaks on treener.
Nõukogude ajal oli treener pedagoog. Hea kolleeg Villi Jukk rõhutas kogu aeg, et ehkki võidupüha paraadil olime kolonnis eelviimased ja pärast meid tulid ainult koerad, on tegelikult igal võimul vaja spordipedagooge.
Eesti riigis pole aga treener staatuselt keegi, olgugi ta samaväärne pedagoog kui õpetaja koolis. Treener tegeleb oma töö spetsiifika tõttu lastega väga erinevates situatsioonides, kulutab oma energiat ja närve. Treeneri töö on loominguline protsess.
Korvpallitreener Arne Laos on öelnud: treener on eriti tänapäeval see idioot, kes pole enam hariduspoliitika osa, vaid on alatasustatud loll fanaatik.
Mida siis tuleks muuta?
Esiteks tuleb klubidega sõlmida vähemalt viieaastane koostööleping. Rahalise toetuse suurus peab aasta-aastalt suurenema, seda proportsionaalselt eelarve kasvuga.
Pearahasüsteem sobib võibolla individuaalaladele, kindlasti mitte aga sportmängudele ja aladele, kus tuleb soetada kalleid treeninguvahendeid (aerutamine, sõudmine, jalgrattasport jm). Sportmänguklubidega tuleb linnal sõlmida eraldi leping vastavalt linna nägemusele ja tellimusele.
Tuleb välja selgitada Tartu esindusalad ja anda neile eelisõigus baaside kasutamisel (see võiks olla linna toetus esindusaladele). Tuleb vastata küsimusele, milline on linna juhtide spordipoliitiline nägemus Tartu spordist: kas valime esindusalad, mis oleksid osa linna imidist, või jätkame laiahaardelise «kõigile võrdselt»-suhtumisega.
Tahan uskuda, et meil on poliitikuid, kes on poliitikud ka pärast sügisesi valimisi, kellele pole tähtis vaid enda olemine ja kes mõistavad, et spordis on iga mäng eksam, mitte ainult üks nelja aasta jooksul.