TPI ühiselamus elanud viiest jalgrattamatkajast koosnenud sõpruskonnast on kümne aastaga välja kasvanud Euroopa-matku korraldav poole tuhande liikmega Vinni-Puhhi matkaklubi.
Vinni-Puhhi matkaklubi vallutab ratastel Euroopat
Matkaklubi liikmete ehk puhhikate liikmelisus on igaühe südametunnistuse asi, liikmepileteid ega -maksu ei ole.
«Kui seltskond meeldib, võib iga meiega matkaja end puhhikaks nimetada,» kinnitas klubi asutajaliige, ristiisa ja hing Jarmo Sarnet. «Vanuse- ega sissetulekupiire klubi ei sea, meiega on matkamas käinud inimesi tudengitest suurfirmade juhtideni ja imikutest pensionärideni.» Vinni-Puhhi matkaklubi e-posti nimekirja kuulub 700 inimest, kellest puhhikaks nimetab end pool tuhat.
Puhhi nime andsid matkal lõkke ääres mõnulevale Jarmole sõbrad ning kui neile meenus poisi päritolu Vinni vallast, sai tema hüüdnimeks Vinni-Puhh. Hiljem loodud klubile nime mõeldes polnud seetõttu vaja pikalt piinelda.
Sihtkoha sujuv muutus
Klubi ise sai alguse kümme aastat tagasi, kui viie tehnikaülikooli tudengi Taevaskoja-Viljandi jalgrattamatkast kujunes «töö käigus» hoopis Taevaskoja-Valga matk. Järgmise matkaga liitus juba paar sõpra, siis tulid kaasa sõprade sõbrad, tuttavad ja pärast veebikülje loomist ka need, kes sealtkaudu puhhikate vastu huvi hakkasid tundma. Sujuvus plaanide tegemisel ja elluviimisel iseloomustab klubi siiamaani.
Pärast aastast tegutsemist muutus puhhikate seiklushimu sedavõrd suureks, et võeti ette esimene matk piiri taha Norrasse. Sellele järgnesid koos Alutaguse matkaklubiga korraldatud Tatrate- ja otimaa-matk ning puhhikate arv aina paisus.
«Oma pere ju ei küsi kviitungit, samuti mitte sõbrad või naabrimees, aga kui rahvast tuleb juba kaugemalt, siis niisama lihtsalt raha ühest taskust teise tõsta enam ei saa,» põhjendas Jarmo klubi ametliku loomise vajadust.
Tuttava soovitusel Puhhi klubiga otimaal rattamatkal käinud näitleja Venno Loosaar meenutas reisi kui väga märga, ent vahvat. Kohale sõideti suure bussiga, mille taga järelkärus loksusid konservid ja jalgrattad, ning kohapeal tuuritati üheksa päeva.
«Puhhikad on sellised noored ja vinged, head organiseerijad peale selle,» kiitis Venno. «Matka jooksul oli kaks kuiva päeva, lõpuks oli juba ükskõik, kas vihma sajab või mitte. Naersime, et käime oma raha eest ennast piinamas, aga tegelikult oli see tore reis. Sain sealt paar-kolm sõpra, kellega siiani suhtlen. Kui oleks vähegi aega, läheksin kindlasti veel.»
Väikesed Puhhid
«Ühte bussi mahutame tavaliselt mitu gruppi,» selgitas puhhikas Veiko Vaade. «Üks punt jalgrattureid, teine mägi- ja kolmas jalgsimatkajaid. Matkaja ja rannapuhkaja vahe ongi see, et matkaja ei ole võimeline mitu päeva järjest liival lebama, ta peab tingimata edasi liikuma ja vähemalt uue ranna leidma.»
Tagasiteel korjab buss grupid jälle ükshaaval peale ning sõit kodu poole on sisustatud muljete vahetamisega.
Enamasti ei ole mõtet matkama minna lühemaks ajaks kui paar-kolm nädalat ning seetõttu oskavad puhhikad hinnata oma tööandjaid, kes lahkelt soovitud ajal ja pikkuses puhkust võtta võimaldavad.
Puhhikad on kõvasti kaasa aidanud ka eestlaste iibe tõusule. Igal aastal sünnib vähemalt paar-kolm uut puhhikat, kelle vanemad on tutvunud mõnel Vinni-Puhhi korraldatud matkal.
Lapsed võetakse matkale loomulikult kaasa noorsugu peab rännakutele oluliselt vapramalt vastu kui nii mõnedki täiskasvanud. Jarmo enda viiekuune poeg tegi probleemideta kaasa kolmenädalase rattamatka Iirimaal, Norras oli pärast väsitavat päeva aga ainuke särtsu täis olevus seitsmeaastane plikatirts.
10 aasta reisid
Albaania, Korfu, otimaa, Iirimaa, Kõrgõzstan, Montenegro, Serbia, Rumeenia, Tatrad, Horvaatia, Gotland, Krimm, Hispaania, Transilvaania, Norra, Kreeka, Bulgaaria, Rootsi
Plaanid 2005. aastaks
Ahvenamaa, Gotland, Püreneed, Dolomiidid, Korsika-Sardiinia, Montenegro, Albaania, Makedoonia, Bosnia, Korfu, Kreeka, Sitsiilia, Tuneesia