Väikeste ooper suurte teatris

Naer on Tõnis Kaumanni näol ja muusikas püsiv kaaslane. Foto: Postimees.ee

Eesti algupärane ooper Estonia laval on viimasel ajal harukordne sündmus. Selle kaalukust ei kahanda eriti ka fakt, et tegemist on lasteooperiga ehk siis justkui poolemõõtmelise asjaga.

Helilooja Tõnis Kaumann, kes ooperiteoga «Mina – Napoleon!» nüüd rambivalgusse tõuseb, vaid muigab tõsiste ooperijuttude peale.

Enda sõnul meeldib talle pullitegemine ja oma natuuri kirjeldab ta kui püsitut. Ta tegi muusika küll lastetükile, kuid tegelikult olevat see kogupereetendus.

Vabakutselist muusikupõlve pidava Kaumanni üks suuri lemmikuid on 60ndatest pärit film Mary Poppinsist. «Pool nalja on seal selline, millest lapsed saavad ühtmoodi ja täiskasvanud teistmoodi aru,» räägib ta, lisades, et ka lasteooperit tehes heljus tal selline mitmedimensiooniline eeskuju kujutlusis.

Üle varju ei hüppa

Kokkupuude Kaumanni muusikaga, mis mõeldud ettekanneteks kontserdisaalides, võib nõrgema närvi ja pikaldase loomuga inimesel ajada pea ringi käima.

Seal on kiireid vaheldusi ja rohkeid stilistilisi viiteid, kiiret hüperaktiivset montaaži ja suurte hüpetega kalpsavat ettearvamatut mõttejoont. On niisugust sähvivat mängulisust, mis võiks iseloomustada tele- ja arvutiekraani juures üles kasvanud põlvkonda.

Aga see on vale niidiots. See ei vii Tõnis Kaumanni loomingu algimpulssideni ega oma erilisi seoseid ka tema lasteooperiga. Tõsi on vaid mängulisus.

Ta ei ole kunagi arvutimängudega sinasõber olnud, ehkki on juba alates 1990. aastate algusest kõik oma muusikad kirjutanud noodikirja arvutiekraanile toksides. Samuti ei kuulu ta kanalisurfijatest telekapõlvkonda.

«Esiteks on juba kirjutamise protsess ise mulle nagu mäng,» tunnistab komponist. «Mõned on öelnud, et mu muusikas leidub ka irooniat, kuid mulle endale tundub, et viimasel ajal seda enam eriti ei ole. See oli kunagi mingi etapi ja ea iseärasus.»

Suurte mängud

Mängulisus tuleb Kaumanni arvates seestpoolt, loomusest. «Ma olen eluaeg olnud rohkem pullimees kui tõsine nokitseja. Üle oma varju ei hüppa ja küllap on ka mu muusika samasugune. Ei ole ju vaja olla teistsugune, kui sa oled.»

Muusikakeskkoolis tegi Kaumann koos pinginaabri Olari Eltsiga igasuguseid lõbusaid tükke. Tema nägu läheb seda meenutades laia naeru täis.

Nagu muuseas mainib ta, et ka uue lasteooperi proovides ei saa läbi nalja ja naeruta.

Aga on ka teine tahk – koolipõlvest saati on Tõnis Kaumann laulnud vanamuusikaansamblites.

Kuigi just siis, 90ndate alguses, vallandus maailmas suur gregorilaulu buum ja isegi pop-publik pööras oma kõrva korraks selle kõla poole, ei ole Kaumanni tegevusel selles vallas olnud välise efektitsemisega mingit pistmist.

Praegu võib Kaumanni laval kohata näiteks ansambli Vox Clamantis kontsertidel.

Ehkki muusika ise on tõsine ja selle esitamine alati enese proovile panek, jaguvat tema elurõõmu musitseerimisvälistesse hetkedesse üksjagu.

Vahel olla juhtunud isegi nõnda, et mõni aeglasema kohanemisvõimega ansamblikaaslane pole suutnud ennast esinemise ajaks õigele lainele tagasi häälestada.

Punkt on muusika

Kaumannil selliseid probleeme pole, temas suudavad tõsidus ja lõbus absurdihuumor rahulikult külg külje kõrval eksisteerida.

Lasteooper, mida helilooja nimetab oma senise elu suurimaks muusikaliseks ettevõtmiseks, on Tõnis Kaumannil kindla peale tehtud sellisena, et seal kellelgi muusikalist peapööritust ei teki.

Ta on oma fantaasialende ja uljaid seostusi teadlikult pisut pidurdanud. Ta oskab. Lastele on ta varemgi lavamuusikat kirjutanud, seljataga kolm nukuteatri lavastust.

Kuigi väliselt kirev ja ootamatuid pöördeid kätkev, on Kaumanni enda sõnul tema muusika seestpoolt pigem vanamoeline ja traditsioone järgiv.

Seepärast on tal ka lihtne kirjutada lastele, kellel mängulisus veel veres.

Moodsa kunstmuusika väliselt keeruline heliilm Kaumanni ei köida. Talle meeldivat, kui pille kasutatakse traditsioonilisel moel ja tükid, millest muusika koosneb, on kusagilt tuttavad.

Et ta nende tükkidega otsekui legot mängib, on iseasi.

Tulemus – muusika – on elurõõmu ja tänapäevase tempokuse nauditav kombinatsioon. Võiks öelda, et soliidse helikunsti ja kultuuritõsiduse vallas on see üsna erandlik.

Nagu ka lasteooper. Mis, muide, Tõnis Kaumanni täie veendumuse kohaselt pole mingi poole kaalukusega tegu. Kõik on suhestamise küsimus. Nagu ka muusikas.

Lavastaja Neeme Kuningas teeb heliloojale komplimendi: «Ta ei ole kõrk ja jäärapäine, arvestab lavastaja soove, kirjutab muusikat juurde ja võtab maha, kui vaja.» Libretist Villu Kangur lisab, et selles üldinimlikke väärtusi käsitlevas ooperis on moraal, mida igaüks meist võiks kõrva taha panna.

Punkti pani eilsel pressiteavitamisel üks väikestest Napoleonidest: «Muusika ongi siin kõige huvitavam.»

Uus lasteooper

«Mina – Napoleon!»

• Muusika: Tõnis Kaumann

• Idee ja dramaturgia: Neeme Kuningas

• Libreto ja tekst: Villu Kangur

• Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer

• Osades: Kevin Johannson, Robert Mardisalu, Karl Ruudi, Gerrit Siiner, Pille Lill, Heli Veskus, Riina Airenne, Teele Jõks, Helen Lokuta, Vello Jürna, Väino Puura jt

Lugu väiksest poisist, kes ei viitsinud õppida ega kuulanud sõna, vaid tahtis olla suur.

Esietendus Rahvusooperis Estonia

11. veebruaril 2005