Omaksed tervitasid koju jõudnud päästemeeskonda kui sangareid

Päästemeeskonna arste Kristiina ja Alo Rulli tulid Tallinna lennujaama vastu võtma pojad Herman (emaga) ja Hendrik. Foto: Postimees.ee

Indoneesias looduskatastroofi ohvreid aidanud Eesti päästemeeskonna liikmete sugulased ja sõbrad pidasid oma murest ja igatsusest hoolimata lähedaste ohtlikus piirkonnas töötamist tarvilikuks.

Tallinna lennujaama vanas majas valitses neljapäeva hilisõhtul rõõmus ootus. Vastuvõtjate isad, emad, abikaasad, pojad ja tütred naasid Sumatra saarelt Banda Acehist, kus olid ligi kuu aega ravinud nii 26. detsembri hiidlainetes kannatanuid kui teisi abivajajaid.

Kui oma esimeselt rahvusvaheliselt missioonilt saabunute auks olid kõlanud puhkpillid ja öeldud ametlikud tänusõnad, jooksid sugulased üksteist kallistama.

Arstid Kristiina ja Alo Rull kaisutasid vaheldumisi poegi Hendrikut ja Hermanit, kes olid koos vanaemaga Tartust pealinna sõitnud. «Tean omast käest, et kaugelt maalt koju tulles on alati väga soe tunne, kui lapsed on vastu tulnud,» ütles Kristiina Rulli ema Tiiu Paas.

Pidev side kodustega

Kaheksa-aastane Hendrik rääkis, et uuris gloobuselt, kuhu vanemad tööle lendasid. Alguses tundis ta väikest kartust, kas emal-isal läheb ikka kõik hästi. Kui oli neilt saanud iga päev sõnumeid ja elektronkirju, hakkas hinges kergem.

«Poisid olid väga vaprad,» lausus beebiootel Acehi naisi aidanud Kristiina Rull. «Suhtlesime lastega sageli. Olin täiesti kindel, et kodus on kõik korras.»

Harjumaa Kostivere kooli teise klassi õpilane Sandra Kaldasaun meisterdas isale, päästemeeskonna juhi asetäitjale Ivar Kaldasaunale koolitunnis kingituseks papist oravat. «See on pooleli, homme teen lõpuni,» lubas tüdruk ja puges isa külje alla.

«Muidugi muretsesime,» meenutas Piret Kaldasaun mehe teelesaatmist. «Oleks ta siis sõitnud heaoluühiskonda! Aga ta läks kaugele maale, kus linnad ja külad olid purustatud ning varitses haiguste oht. Kui lugesin raportitest, et nad olid end sisse seadnud ja aitasid inimesi, rahunesin. Igatsus oli ikka väga-väga suur.»

«Parem mees kodus kui õde Sumatral!» – niisuguse plakatiga tervitati medõdesid Illimar Sibulat ja Andras Laugametsa.

«Närv oli sees, sest kui minnakse nii kaugele ohtlikku paika, tekib ju küsimus, kas tullakse tagasi või ei. Päästeamet helistas kodustele pidevalt. Teadmine, et neil seal on kõik hästi, tegi ootamise kergemaks,» lausus Illimar Sibula elukaaslane Anneli.

Ometi pidasid päästemeeskonna liikmete lähedased loomulikuks, et kaasad või lapsed kriisipiirkonda kannatanutele appi läksid. «See oli kõigile päästemeeskonna liikmetele suur võimalus end teostada, nad on ju mitu aastat õppinud ja treeninud. Meie, koduste ülesanne on neid toetada,» lausus lapseootel Piret Kaldasaun.

Õppustel karastunud

Logistik Avo Kiige abikaasale Liiale valmistas kõige suuremat hirmu poliitiline olukord. Indoneesia armee ja Acehi vabadusvõitlejate ligi 30 aastat väldanud relvakonfliktile kuulutati küll vaherahu, kuid mägedes jätkus tulevahetus.

«Isa ootas väga oma esimest välismissiooni. Arutasime enne ärasõitu: hea, et nad sattusid just nii raskesse kriisipiirkonda. Nad olid õppustel karastunud, nüüd tahtsid näha, kuidas oskavad õpitut rakendada,» ütles Kiikede perepoeg Liivo.

Töökaaslasele, erakorralise meditsiini õele Anu Raismale roosid kinkinud Ave Põlluaasa meelest on sõbratar elu esimese missiooni eduka läbimise eest teeninud maksimaalsed punktid.

«Kui alati optimistlik Anu teatas: «Minuga on kõik korras!», sain aru, et tal pole aega tunda väsimust ega tülpimust. Meie, kodused, võime olla kindlad: kui Eestis midagi juhtub, ei vea nad meid alt.»

Meedikute rühma juht Jaak Talving lubas, et läheks teinegi kord niisugusele missioonile. «Täna mitte, aga homme kindlasti,» lausus ta.