Vanausuliste külalislahkusega seltsib vaoshoitus

Leinav neitsi Peipsi kaldal tähistab kunagist ühishauda, kus puhkavad Teises maailmasõjas langenud sõjamehed. Vene rist tähistab esimese vene vanausuliste surnuaia asukohta. Foto: Tiiu Põld

Peipsiveere küladest on praegu vara sibulavanikuid otsida – pikad putked alles rohetavad põlvekõrgustes peenardes. Küll pakutakse teepervedel suitsukala ja mustikaid, kirjutab Tiiu Põld.

Ühe piraka suitsusärje eest küsib Mustvee kalapoe müüja 47 krooni. «Pole paha!» kiidavad turistid ja ostavad. Ka latikat ja angerjat.

Mõned kilomeetrid eemal asuva Kolkja sibula- ja kalarestorani ees on pikajuukselise naise kraam odavam ja rasvasem. Kaup läheb mõlemal, ka neil, kes maantee ääres värskeid ja kiirhapendatud kurke, tomateid või mustikaid müüvad.
«Mustikakilo maksab 30 krooni,» ütleb tumesiniste sõrmeotstega naine veidi kanges eesti keeles ja tõmbab kuklasse vajunud räti oma pikkadele juustele.

Marjad on ahvatlevad, aga pikal koduteel võivad nad bussis moosiks loksuda.
Ka sibula- ja kalarestoranis toob Peipsi kanti uudistama sõitnud bussitäiele Lihula rahvale toite ette pika patsiga vene rahvariietes neiu. Varnja elava ajaloo muuseumi giidi Angelina Remetsi sõnul ei lõika vanausulised naised juukseid, mehed hakkavad aga 26-aastaselt habet kasvatama.

Küll kirstus saab sirutada

«Tänapäeval on ka erandeid,» lisab Angelina ja teeb kiirkursuse vanausuliste kommetest.

Kui mõni pliidi ees askeldav näitsik tormab, põll ees, õue supirohelise järele, võib ta mehelt või vanematelt keretäie saada. Kui õue minekust kuidagi ei pääse, tõstetakse vähemalt põllenurk vöö vahele.

Miks vanausuliste peenrad üle põlve kõrguvad?

Angelina sõnul on Varnja kandis mitmed majad, ka sealne Eesti suurim vanausuliste kirik, parvedele ehitatud, sest ümberringi on jõhvikasood, ja kes seda Peipsi järvegi teab. Kuid niiskuse kõrval on kõrgete peenarde kaevamisel (seda teeb iga pereliige oma isikliku labidaga) teinegi põhjus: peenravahesse peab mahtuma suve jooksul välja kitkutud umbrohi.

Järgmisel aastal uusi peenraid kaevates jäetakse eelmise aasta peenravahe koos kõduneva umbrohuga uue peenra keskele. Tark tegu, sest nii saab sibul rammu ja pererahvas pääseb tülikatest kompostihunnikutest. Ka kartulit kasvatavad vanausulised peenras, kusjuures ikka põigiti, nagu ka kõike muud.

Miks vanausuliste abieluvoodid vaevu meetrilaiused on?

«Mina olen õigeusklik, aga minu isa ja mees, kes on vana­usulised, vastaksid: küll kirstus saab end korralikult välja sirutada,» selgitab Angelina.

Kõrge padjakuhi voodil on jõukuse märk. Lumivalged pitslinikud laudadel, kummutitel, toolidel, isegi riidekapil on perenaise näputöö vili ja puhtuse märk. Nagu ka heledates toonides kaltsuvaibad, mida on igas majas vähemalt kolm vahetust, kuid rikkamatel isegi kümme vahetust.

Angelina sõnul tehakse vaipadele märgid peale, et need ka kolm nädalat pärast kloppimist ikka ühtpidi põrandale saaks. Siis keeratakse need teistpidi, käiakse neil veel kolm nädalat ja vahetatakse puhaste vastu.

Teevett keedavad vanausulised samovaris, kusjuures igaüks joob oma tassist. Külalisele, olgu ta või sugulane, antakse klaas. Sestap käivadki isegi sugulastest naabrid, kes ei taha klaasist juua, oma tassiga külas.

Ka Peipsilt naasnud kaluritest pereisad söövad paar nädalat külaliste nõudest, enne kui nad oma tassi nõudekapist välja võtavad. Selline karantiin olevat arukas, sest siis ei pääse võõrad tõved kodustele ligi.

Kutsumata külalistel on Angelina sõnul targem vanausulise maja uksele mitte koputada. «Tavaliselt neid verandast kaugemale ei lasta,» ütleb ta.

Kuid Angelina ei soovita ka Varnja kirikut otsima minna, sest seal taastatakse parajasti freskosid, kus isegi taevatähed siramas. On selge, et võõra pilk pole soovitav.

Ikooni müümine on Angelina sõnul surmapatt. Neid pärandatakse järeltulijatele või annetatakse kirikule, kus need restauraatori käe all oma värskuse tagasi saavad. Ka kaeblemine on patt, mis on ristituile keelatud.

Ristimine ise käib vanausulistel vana moodi – ikka ihualasti ja kolm korda üleni vette. Risti löövad nad ette kahe sirge sõrmega. Kolm sõrme, mis pihku jäävad, tähistavad isa, poega ja püha vaimu.

Iga pühapäeva hommikul kell kaheksa kirikus maani kummardavate naiste õlgu katvais rätikuis pole kurgu all sõlme, vaid haaknõel.

«Palvelas seisavad mehed paremal, naised vasakul ja lapsed ees,» selgitab Angelina.

Teenistus on range ja pidulik. Jumalateenistuse raamatud ja jumalateenistus ise on vana­slaavi keeles.

Kuid nägime kaht vanausuliste mitme kilomeetri pikkust Peipsi rannajoonega paralleelselt kulgevat tänavat, kus majad on ehitatud tihedalt kahele poole kitsast teed. Kasepää tänavküla ääres pole paraku küll kõik majad enam nukumajad.

Nagu prillikivid säravad tee ääres aga vanausuliste kirikud ja surnuaiad, kus on ohtralt lilli ja ühe perekonnanimega haudu. Angelina sõnul abiellusid vanausulised varem tihtipeale oma külla, mistõttu polnud välistatud sugulusabielud, aga ka laste väärarengud. Enam pole tavad nii ranged, kuid vanemate sõna maksab ikka, peresidemed on tugevad ja oma isa-ema hooldekodusse ei panda.

Veel rääkis Angelina, et surm on vanausulistele kallis lõbu. Seda sellepärast, et mitmetunnistele peiedele kutsutakse kogu küla. See tähendab 100–200 inimese kostitamist igasuguste salatite, suppide, praadide ja magustoitudega.

Aga kui teile ulatatakse alustass punase kisselliga, pole muud enam oodata – tuleb püsti tõusta ja head aega öelda.

Vanausulised on jäänud truuks oma usule, mis püsib vankumatuna 10. sajandist – venelaste ristimisest saadik. Vanausulised ei tunnista 17. sajandil patriarh Nikoni poolt kirikureformiga sisse viidud muutusi riituses ja liturgilistes tekstides.

Staroveeretsid Eestis

Pärast reformi pandi vana­usulised kirikuvande alla ja kuulutati tsaari ukaasiga lindpriiks. 18. sajandi alguses asusid Peipsi järve rannikule esimesed Venemaalt põgenenud vanausulised, kes rentisid endile maatükid ja kalapüügiriistad.

Aastail 1920–1930 elas Eestis 10 000 vanausulist, kellel oli 12 kogudust. Rahuaeg lõppes Nõukogude võimu kehtestamise ja uute repressioonidega. Selle tagajärjel jäid külad tühjaks ning palvemajadesse oli asja vaid naistel ja vanadel.
Vanausu taassünd algas 1995. aastal. Nüüd on Tartus, Tallinnas ja Peipsi ääres Mustvees, Rajal, Kallastel, Kasepääl, Kükital, Väike-Kolkjas ja Suur-Kolkjas, Varnjas ning Piirissaarel vanausuliste kogudused palvemajade ja kirikutega.

Vanausulised on loobunud sakramentidest, välja arvatud piht ja ristimine. Nende kogudused on iseseisvad, papi kohustusi täidab koguduse valitud õpetaja, kelleks võib olla ka naine.

Arvatakse, et Eestis elab 15 000 inimest, kes on pärit vanausuliste peredest ning kellest nii mõnelgi on vanadest kirikuraamatutest pärit nimed, nagu Apollinaria, Gavriil, Kiriakia, Pimen, Feofan, Hionija. Ka mitmed mittetulundusühingud on seotud vanausuliste kultuuriga.

Eesti vanausulised on meie põlisasukad, samas on seda ainulaadset kogukonda vähe uuritud, kuigi nad on meie kõrval elanud sajandeid. Seejuures sulandumata, säilitades oma identiteedi ja omapära.

Peipsiääre vald Tartumaal

•    Valla absoluutne kõrgus merepinnast on 30–34 meetrit. See on ainult natukene üle Peipsi järve keskmise veetaseme (30 meetrit).
•    Valla suurus on 18 ruutkilomeetrit ning see hõlmab kolm ligi 400 aasta eest siia asunud põliste kommetega vene vanausuliste ridaküla: Kolkja, Kasepää ja Varnja.
•    Maastikus valitsevad niisked rohumaad ja liivastele tasandikele rajatud köögiviljaaiad. Kogu järve randa palistavad kalurikülad, mis nüüd koondatud kolme peamisse asulasse – Kolkja (endine Savka, Suur- ja Väike-Kolkja ning Sohvia), Kasepää (Vana- ja Uus-Kasepää) ja Varnja alevikku.
•    Vallas elab 872 inimest. Loomulik iive on negatiivne, mida mõnevõrra leevendab sisseränne. Tööealisi on 50,6, pensioniealisi 31,5, õpilasi 13 ning koolieelikuid 4,5 protsenti elanikkonnast.
•    Leedus on ametlikult ligi 27 000 vene vanausulist, kuid mitteametlikel andmetel on neid poole enam. Leedu 60 kogudusest tegutseb aktiivselt vaid paarkümmend. Moskvas on kaks suurt vanausuliste keskust – Preobraženski ja Rogožskoje kogudus.
Allikas: internet, sealhulgas vanausuliste netilehekülg www.starover.ee

Peipsiveere maius

Turist, kes Varnjas külas, ei jäta kindlasti ostmata kohalike naiste retsepti järgi keedetud traditsioonilist pruuni suhkrut. Kui maitseb, võib seda ka ise kodus keeta, sest suhkrukarbiga antakse lahkelt kaasa retseptid.

Antonina retsept

Keeb 30 minutit
1,2 kilo suhkrut, 1 muna, 250–300 grammi piima
Sega, lase keema tõusta, sega korraks veel läbi ja jäta pliidile podisema. Rohkem ära suhkrut segamisega tülita. Kui maius on paksuks muutunud, lisa natuke kanget teed ja sega, kuni see lõpetab keemise.

Lukija retsept

Keeb 1 tund
1 teeklaas piima või kohvikoort, 4 klaasi suhkrut
Elektripliit ühe peale. Segan natuke. Kui hakkab keema, siis lülitan välja ja segan, kuni taas alla vajub. Siis lülitan uuesti pliidi sisse ja niimoodi tund aega järjest, kuni on valmis. Lõpuks lisa pakk vanilliini ja 50 grammi võid, soovi korral mooniseemneid.

Ustinia retsept

Keeb 1 tund
1 kilo peensuhkrut, pisut üle 0,5 liitri piima, pool pakki võid
Vala potti suhkur ja piim ning keeda pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Seejärel lisa või, tänu millele säilib maius pehmena. Keeda veel, kuni maius on peaaegu valmis, siis lisa veel pisut võid ja võta pott tulelt. Lisa piima ja sega, kuni keemine lõpeb.

Jelizaveta retsept

Keeb, kaua keeb, 1 kilo suhkrut, 0,5 liitrit piima
Segan, jäta pliidile väikese tulega keema. Mööda kõndides vaatan, kuidas värv tumeneb ja mismoodi suhkur keeb. Kui suhkur pole veel valmis, siis mullitab see kogu kastrulis. Kui see aga keeb keskele kokku, siis on valmis. Panen poti põrandale jahtuma ja kui suhkur lõpetab keemise, kallan taldrikutele.