Käed eemale eliitkoolidest!

Iga kevade lähenedes kordub 6–7-aastastega üks ja sama, ainult üha tulisemalt. Emad-isad, kes tõmbavad võrdusmärgi laste helge tuleviku ja nn eliitkooli vahele, asuvad palavikuliselt lihvima nende lugemis- ja arvutamisoskust.

Ja mida lähemale jõuab katsete aeg, seda jõulisemaks lähevad hääled, mis nõuavad ihaldusväärseilt koolidelt valikusõela ärakiskumist. Sest nood koolid külvavad kihistumist, kõlab põhjendus.

Tänavu võiks üha tulitavamaks muutuva väitluse lõpuks lõpetada ning Tallinna 21. ja reaalkooli, Inglise kolledži ja Prantsuse lütseumi, Miina Härma ja Gustav Adolfi gümnaasiumi rahule jätta. Nn eliitkoolidele kriipsu tõmbamine tähendaks sotsialismi: võtame tublimatelt ja edasipüüdlikelt võimalused ning seame lati keskpäraste järgi, nii et kõigil oleks ühtmoodi vilets õppida. Peab kõvasti kujutlusvõimet pingutama mõistmaks, kuidas paremate koolide nivelleerimine käiks kokku riigiisade juttudega hariduse väärtustamisest.

Kooliti laialipillutatud arvud näitavad, et vähemasti lapsevanemad saavad hariduse väärtusest järjest selgemini aru. Miks muidu on kevadest kevadesse tihenenud konkurss nende koolide 1. klassi, kuhu pääseb üksnes katsetega, samal ajal kui uute õpilaste arv on viimastel õppeaastatel pidevalt vähenenud.

Üksikute GAGde ja MHGde eristaatuse säilitamine on hädatarvilik seepärast, et Eesti koolihariduses püsiks majakad, mis näitaksid kätte hariduse tippstandardi ja mille järgi teised õppeasutused saaksid oma sihte seada. Just konkurentsi teravnemine üksikuisse tippkoolidesse peaks viima selleni, et riigi-, haridus- ja omavalitsusjuhtidel tuleb viimaks midagi ette võtta ka tavakoolide taseme kergitamiseks.

Nn eliitkoolide olemasolu peaks vaatlema survemehhanismina, mis nõuab hariduse suuremat rahastamist ja võimekate õpetajate väärtustamist. Kui soovime laste võimalusi võrdsustada, tuleks seda teha ainult ülespoole – et kõik saaks õppida väga heas koolis. Mitte allapoole – et kõik peaks leppima halbade õpetajate ja õpilodeva keskkonnaga.

Ent mida soovitada seni neile, kelle lapsed ei mahu nn eliit- ehk ülelinnalise komplekteerimisega koolidesse? Äkki peaks tegema nii, nagu teevad ameeriklased, kes kaebavad viletsat haridust pakkuvad kohalikud omavalitsused kohtusse. Võib-olla jõuame ka omal maal siis nii kaugele, et üheski koolis pole enam puudu heal tasemel õpetajaist ning enam ei pea ükski kool kehvade õpi- ja eksamitulemuste pärast punastama.