Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2022511t1h83b4.jpg)
Kui teil oleks võimalik küsida Peter Greenawaylt üksainus küsimus, siis mida te küsiksite?
Postimees küsis seda Eesti kriitikutelt-filmitegijatelt ja esitas küsimused Greenawayle. Osa jäi paraku vastamata. Vabandused siinkohal Peeter Urbla, Sulev Keeduse ja Jan Kausi ees.
Põhjus oli lihtne aega nappis. Praegu Eestis viibiva Greenaway ajakava oli eile pilgeni täis varahommikune teleintervjuu, meistriklass, isikunäituse avamine, vastuvõtt, hilisõhtune «Tulse Luper» ja kohtumine publikuga.
Kes aga Greenaway showd oma silmaga näha tahab, neil on see võimalus veel täna.
JAAK LÕHMUS. 1990. aastate keskpaiku esinesite sageli deklaratsiooniga, et filmikunst on oma arengus seisma jäänud, kujutava kunstiga paralleeli tõmmates, kusagile kubismiperioodi. Kuidas paistab teile kinematograafia arengupilt täna, kas filmil kui kunstil on mingit lootust olete üsna hiljaaegu, lõppenud aastal, öelnud, et teie olete lootuse kaotanud, filmikunst on surnud, oli see vist nii?
Vaadake, igasugune tehnoloogia, ka esteetiline, on eluealt tihtipeale üürike. Kolm põlvkonda keskmiselt see on isa, vanaisa ja poja suhe. Edasi kaob juba emotsionaalne side.
Mis filmikunsti puutub, siis kõigepealt oli Eisenstein, tema leiutas sõnavara, siis tuli Orson Welles, kes lihvis seda, ja lõpuks oli Godard, kes pööras nende tehtu pea peale. Ja oligi kõik.
1970ndatest pole enam midagi suurt rääkida, viimased, kes filmile midagi uut juurde andsid, olid sakslased: Fassbinder, ehk ka varane Schlöndorff ja Wenders, ka Herzog. Kõik, mis sellele järgnes, on üksnes koopia koopia koopia.
Seega tuleb otsast alustada, pöörata ette uus lehekülg. Juba uue tehnoloogiaga. Uute mõistetega. Interaktiivsus, kompuutrid, multimeedia, brauserid... 19. sajandi romaanide illustreerimise aeg on läbi, ehkki seda jätkuvasti tehakse. Dickens, Balzac suuresti elab film veel selles ajas. Filmikunst ei tohiks aga takerduda raamatukokku. Mis on «Sõrmuste isand» ja «Harry Potter»? Illustreeritud raamatud.
Mandumise põhjuseks on ka sotsiaalne olukord, sotsialistliku revolutsiooni edukus ükskõik mis pilguga te mind nüüd ka ei vaata. Lääne-Euroopas on proletariaat praktiliselt kadunud. Mis sellest on saanud? Väikekodanlus. Buruaasia! Sotsialism on hävitanud ka proletaarsuse filmikunstis. Film on nagu ooper või ballett konventsionaalne ja igav.
Lõplikult käis filmikunst koos selle nautimiseks ehitatud kinodega alla siis, kui 1983. aastal paisati maailmas müüki uus kodusse sobiv kaugjuhtimissüsteem. Vaataja võis end ühelt kanalilt teisele klõpsida, vaadata mitut filmi korraga.
Et siit edasi minna, peaksime tunnistama audiovisuaalne nauding ei eksisteeri enam kinoseinte vahel, vaid DVD-del, kodudes... Kino on nagu dinosaurus, keda on pähe tulistatud, aga saba jätkab liputamist. See kõik nõuab hoopis teistsugust lähenemist filmile kui sellisele.
Me peaksime unustama kogu selle rumala snobismi 35 mm filmilindiga, kogu müstika, mis sisendab, et võttegrupp peab olema suur ja raha palju. See kõik on haip.
JAAK KILMI. Kas teie eemaldumine narratiivsest, lihtsaid lugusid jutustavast filmist on lõplik?
Narratiivid ei ole kunagi lihtsad. Lihtsalt meie käsitleme seda liiga lihtsustatult. Põhjuse-tagajärje seosena. Miks inimene sooritab mõrva? Sellepärast et ema hülgas ta... teda kiusati lapsepõlves... Kõik need absurdistlikud, lihtsameelsed skeemid...
Mina olen püüdnud narratiivi minimeerida, narratiivsetest anekdootidest eemalduda. Miks? Sest 19. sajandi narratiivid ei sobi mulle. Pealegi pole filmi asi edasi anda narratiive, film peaks keskenduma sellele, mis on talle tõesti ainuomane, põhinema visuaalsel kujundil, mitte aga ringi hoorama.
Andestage mulle üks pisut obstsöönne võrdlus. Kui sebrad kepiksid hobustega, siis sureksid nad välja. Filmikunst võib keppida aga kellega iganes. Ta on segavereline, kes pole huvitatud sellest, et leida midagi enesele omast.
Filmi võib alati dekonstrueerida tagasi romaaniks või teatriks, õige harva ka maalikunstiks. Kusagilt sealt pärineb ka see keel, milles peaks rääkima filmikunst.
ANDRES MAIMIK. «Tulse Luperit» vaadates jääb mulje, et tegemist on postmodernse kuhjatisega, mis on ellu kutsutud selleks, et illustreerida vaimustust moodsast digitaaltehnoloogiast ja näidata koht kätte traditsioonilisele filmikunstile. Miks on teie viimased projektid tavalisele filmisõbrale praktiliselt vaadatamatud, väsitavad nii pildis, helis kui sõnas?
No mis ma oskan öelda? Ma arvan, et ilma Stockhauseni või Boulezita poleks ka muusika praegu see, mis ta on. John Cage, minu põlvkonna jaoks eriti oluline tegelane, ütles, et kui panna töösse rohkem kui 20% uut, võib kaotada 80% publikust.
Tuleb järjekindlalt selgitada, isegi provotseerida, et inimesed mõtlema hakkaks. Sellepärast ma nii palju räägingi.
LAURI KÄRK. Tihtipeale on teie filmid püüdnud meie maailma süstematiseerida-katalogiseerida. On see aidanud teil seda kuidagi korrastada või toonud hoopiski välja maailma mehhaanilisuse? Ja mis või kes on kõige raskemini teie senises filmipraktikas allunud sellisele katalogiseerimisele?
Ma arvan, et see on inimkonna üldisem ihalus kõike klassifitseerida, süstematiseerida, et ümbritsevat paremini mõista. Einstein. Linné. Darwin. Dante. Kõik nad soovisid koondada kogu maailma teadmised ühte kohta, et otsida lõplikku tõde. Mina teen seda palju tagasihoidlikumal viisil. Ja mõistagi irooniliselt.
1980 tegin filmi «Act of God», üritades süstematiseerida äikest. Uurida, kas see, kui ta inimest tabab, on juhus, jumala karistus või meteoroloogiline fenomen, mida ei saa vältida. Selgus, et see ei ole võimalik äike lihtsalt ei allu sellele.
Kui kõneleda teie loomingu mõjust filmikunstile... siis ühed tavatsevad rõhutada, kui oluline see on, teised jälle nimetavad teid suureks üksiklaseks, kel reaalne mõju puudub. Millisel seisukohal olete ise?
On väga raske näpuga näidata... Ma olen veetnud üpris palju aega Jaapanis seal on valminud ka «Padjaraamat» ja märganud, et kogu Jaapani reklaamiklippide tööstus näeb välja nagu nurisünnitusega Greenaway film...
Greenaway täna
Kl 1012 ja 1315 meistriklass Sõpruse kinos
17 filmiklubi «Early works» Briti Nõukogus
21 «Tulse Luperi kohvrid» 3. osa Sõpruse kinos