Tagasi Giovanni Boccaccio võrratu «Dekameroni» juurde

See John William Waterhouse’i 1916. aastal maalitud teos kujutab Boccaccio «Dekameroni» jutustajaid, katku eest pagenud viit neidu ja kahte noormeest. Foto: Postimees.ee

Kirjastus Tänapäev on saanud hakkama tänuväärse teoga, üllitades maailmakirjanduse ühe pärli ja Itaalia renessansi tippteose, aastatel 1352–1354 kirjutatud Boccaccio «Dekameroni».

Kartuses, et seegi raamat, nagu paljud vana aja klassikateosed, «maandub» enamasti raamatukogu riiulitele, kus kooli- või ülikooli kohustusliku kirjanduse nimekirjad sunnivad seda ainult korraks laenama, et sealsamas, läbi loetuna see unustada; kartuses, et meie lugejate olme-, poliitilisest ja muidu pornograafiast nüristatud meeled pole võimelisedki enam nautima ilukirjandust selle klassikalises mõistes, võtan siinkohal nõuks jutustada lühidalt loo sellest, kuidas mina – ja tean, et mõnedki mu kaaspõlvlased – «Dekameroni» juurde jõudsin.

Hruštšovi sulaaeg

1957. aastal, kui «Dekameron» Johannes Semperi minu meelest suurepärases eestinduses raamatupoodidesse jõudis, elati Eestis Hruštšovi sulaaja algusaastail. Eestlased pääsesid tagasi koju Siberi vangilaagritest, 1956. aasta parteikongress oli lõpparve teinud stalinistliku isikukultusega (et teed puhastada uuele, Nikita-usule!), maailmaruumi lennutati sputnik. Eesti nõukogude kirjanduses algas Paul Kuusbergi ajastu.

Loeti Smuuli «Muhulaste imelikke juhtumisi», juba küpsesid oma etteasteteks Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep.

Olin siis 11-aastane, parasjagu puberteeti sisenenud nooruk, kelle põhilektüüriks oli «Seiklusjutte maalt ja merelt», kuid kes püüdis rinda pista ka juba Tolstoi «Sõja ja rahu», Gorki ja Tšehhovi teostega.

«Dekameroni» avastasin aga mitte meie ühetoalise ühisköögiga korterikese raamaturiiulilt, vaid riidekapist, kuhu see mingil põhjusel – hiljem mõistsin, moraalsetel kaalutlustel – peidetud oli.

Loomulikult on kõikvõimalikud peidikud väljakutseks uudishimulikule noorele inimesele. Niisiis ka mulle.

Esimene salaraamat

Nõnda saigi «Dekameronist» minu esimene raamat, mida lugesin salaja, ja keelatud viljana erilise õhinaga. Kõik need novellid, mida renessansi kirjanduse kursus käsitleb kui keskaegse katoliku kiriku silmakirjalikkuse teravmeelset väljanaermist, elu ülistust, rahvalikkuse austust, novellid, milles põimuvad anekdootlikud juhtumid ja erootika, olid esmalugemisel eneses meessoo avastanud nooruki kujutlusvõime allikaks.

«Kas oled juba lugenud, kuidas Alibech eremiit Rustico juurde läks õppima kuradit põrgusse ajama,» oli üks neist toonaste noorukite vahelise «kirjandusliku vestluse» küsimusi, millele järgnes osutus vastavale leheküljele, kus seda kõike kirjeldati: Rustico liha ülestõusu, kui ta Alibechi enda ees alasti nägi, kuradi põrgusse sisenemist, mis alguses Alibechile valu tegi, aga hiljem suurt naudingut pakkus.

Kuidas vaene mungadieedil Rustico enam jumalale meelepärase toiminguga hakkama ei saanud ning Alibech kõrbest kodukülla naasis, kus ta oma tulevase abikaasa Neerbalega võis seda toimingut sooritada nii palju kui süda kutsus.

Novelli käsiraamat

Olen hiljem, ja mitte ainult oma kirjandusliku kutsumuse ega ka õpetajakohustuse tõttu, aeg-ajalt lugenud üle üht ja teist novelli sellest sajast raamjutustusega ühte põimitud antoloogiast ning pole väsinud imetlemast, et kõik suur, meisterlik, mille vilju maailma, sh eesti kirjandusklassika on hiljem maitsnud ja edasi külvanud, on sündinud renessansi rüpes.

Selle ühelt poolt antiikse traditsiooni (süžeede, kangelaste) ja teiselt poolt rahvalikkuse sünteesis.

Dante «Jumalik komöödia» ja sellele vastandiks peetav Boccaccio «Dekameron» – need teosed rajavad väila, milles hiljem on seilanud küll viidates, jäljendades, taasluues või polemiseerides kogu õhtumaine kirjandustraditsioon.

Boccaccio puhul võetagu kas või novelli enda ülesehitus, neis kasutatavate teemade seostatus eri paigust lähtuvate, folklooriga segatud lugudega. Ja jutustamise mõnu jutustamise enda pärast, mis ju käivitab kogu «Dekameroni»!

Kirjutamise ABC

Meie aja kirjanduskultuuris, vähemalt end selleks nimetavas vaimuvaldkonnas, kiputakse tihti arvama, et kõik see, mida paberile – nüüd arvutiekraanile – kirjutada või trükkida tahetakse, annab venitada kirjanduse alla. Et määrav on enese näitamise või väljavalamise tahe.

Aga nii nagu maalikunstiski vajatakse joonistamisoskust, et jõuda portreede või maastike ja lihtsalt elu enda kandmiseni lõuendile, nii tuleb kirjutamisoskustki õppida suurtelt eelkäijatelt. Ehk teisisõnu, kirjutamisoskusele eelneb lugemine.

Boccaccio «Dekameron» on just niisugune raamat, mis pole lihtsalt elujanu ülistus, sest nagu teada, on kogu teos sündinud suure katku ajal (seega dokumenteeritud «pidu katku ajal»), vaid see on ka suurejooneline sissejuhatus kirjandusele kui ilukirjandusele.

Seepärast sobib täna kuulutadagi: tagasi Boccaccio «Dekameroni» juurde!

Boccaccio lugemine toob meid suure kirjanduse lätete juurde ja aitab mõista nii loo kui ka selle jutustamise võlu.