Nooruse etalonid

Helen ja Kristi Põldsam on teinud jõulise avalduse Eesti kõigi aegade tublimate kaksikõdede nimetusele. Kust tuleb nende harukordne edasipüüdlikkus?

Uute kaaslaste riietumisstiil lõi eesti tüdrukud esimese hooga pahviks. Neiud miniseelikuis ja õlapaeltega pluusides, nagu siirduks ööklubisse. Noormehed dressides, justkui kalpsaks treeningule. Mõned tatsavad plätudes – isegi siis, kui juba lumi maas. Mis värk?!

Ent välimus on petlik. Kell kaks öösel kohtasid õeksed enamikku noid vabameelseid, et mitte öelda hoolimatuid riietujaid ülikooli sööklas. Kuid mitte hilist õhtueinet võtmas. Hoopis raamatute taga õppimas. Sest päevasest õpiajast jääb sagedasti vajaka, et kõige õppejõudude nõutuga hakkama saada. Ja sööklast on kujunenud kuulsa Harvardi ülikooli tudengite meelisõpipaiku.

Ei möödunud sügisel paari nädalatki, kui eestlasi võis samuti öösiti Ameerika mainekaima ülikooli söögisaalis näha.

Tappev valik

21-aastased Helen ja Kristi Põldsam on kindlasti esimesed Eesti kaksikud, kes mõlemad Harvardisse pääsenud. Teadaolevalt ka ainsad Eesti kaksikud, kes lõpetanud keskkooli kuldmedaliga, ning arvatavasti ainsad, kes lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga. Ja ühed väga vähestest kaksikõdedest, kes tulnud mõlemad Eesti noortemeistriks.

Järeldus? Teadagi: tuupurid, nohikud ja kuivikud, paksud prillid ees ja silmaklapid peas.

Mööda, kohutavalt mööda! Hoopis tubliduse etalonid, igas mõttes parimad, kes Eestil välja panna.

Palun väga, tehke järele: tõestage pooleteise aasta vältel igat masti esseede, testide ja hinnetega Harvardile, et selle ülinõudlikud juhid tuhande pürgija seast 55 vabale üleminekutudengi kohale ka teid välja valiks. Ja siis oma valikuga sedavõrd rahule jääks, et 40 000 dollari ehk ligi poole miljoni krooni suurusest aasta õpikulust 36 500 enda kanda võtavad.

Et järeletegemist teile veel raskemaks teha, kandideerige ühtlasi Pennsylvania, Cornelli ja Indiana ülikooli. Kusjuures nood peavad samuti teid kahel käel vastu võtma. Ning majandusõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ei tohi samal ajal põrmugi kannatada. Sest nii kui hinded pisutki langevad, on Harvard ähvardanud oma jaatava otsuse tühistada.

Harvardis vastu pidada pole põrmugi lihtsam kui sinna sisse pääseda. Nädalas tuleb iseseisvalt läbi töötada kuni 300 lehekülge. Kirjutada vähemalt üks essee, teinekord ligi kümme lehekülge. Lahendada 4-5 ülesannete komplekti. Ainuüksi matemaatikas täidavad vastused mõnikord kuraditosin lehte.

«Eesti süsteem teeb laisaks,» tunnistab Kristi. «Õpid valemid ja mõisted selgeks ning rohkem ei nõutagi. Harvardis sellest töö alles algab. Mõtlemine on oluline.»

Ja mis silmaklapid Sügissemestril kuulusid õpitavate ainete sekka kosmoloogia ja molecules of life (selle tõlge kõlaks kentsakalt: elumolekulid), mil majandusega ei näi mingit pistmist olevat. Aga vot mispärast kuulusid: «Kui sul on teadmisi teistest valdkondadest, oskad oma eriala probleemidele läheneda originaalsemalt ja näha neid värskest vaatenurgast,» selgitab Helen. Seega, et silmaring saaks veelgi laiem.

Küll saab. Seda enam, et uuel semestril kavatsevad kaksikõed koguni eriala vahetada. Selleks saab rakendusmatemaatika spetsialiseerumisega majandusele.

Kust selline edasipüüdlikkus?

Unelmate tüdrukud

Osalt ilmselt koolist. Klassijuhataja Tallinna reaalkoolis, 32-aastase staažiga Aita Ottson möönab, et Põldsami-kaksikud olid unelmate õpilased. Töökad, kohusetundlikud, põhjalikud. Kontrolltööd andsid alati ära viimaste seas, et kõike üle kontrollida. Kui said viie miinusega, tulid alati küsima, mis neil vajaka jäi ja milles eksisid.

«Kui tead, et oled võimeline viie saama, siis miks peaks vähem pingutama, et neljaga leppida?» esitab Helen retoorilise küsimuse.

«Ju me oleme maksimalistid,» lisab Kristi. «Kui midagi teha, siis anda endast kõik.»

Sealjuures, kinnitab Ottson, ei kannustanud õdesid silmapistmise soov. Ei, nad jäid malbeks ja tagasihoidlikuks, väidab ta.

Teine edasipüüdlikkuse käivitaja oli sport. Helen on tulnud kahekordseks Eesti meistriks kaugushüppes (isiklik rekord 5.65) ja Kristi kolmekordseks meistriks kõrgushüppes (isiklik rekord 1.74). Ent sama tähtis on seegi, mis sport õdedega veel teinud. Nimelt muutis tugevamaks, töökamaks ja distsiplineeritumaks, loetlevad nad.

Õdesid juhendanud Sven Andresoo ei varja, et Põldsami-tüdrukute hea analüüsivõime tegi koostöö nendega eriti huvitavaks. «Nad oskavad süsteemi läbi pea lasta,» argumenteerib Andresoo, «saavad aru, mis toimub ja mida neilt tahetakse. Paljud teised sportlased on pehmelt öeldes robotid.»

Ometi sai sport kooli lõpus kriipsu peale. Kahel alal korraga tippu ei jõua, leidsid õed. Ja valisid haridustee.

Kolmas, küllap tähtsaim edasipüüdlikkuse allikas – see on perekond. Ema-isa, kes mõlemad tegutsevad kaubandus-toitlustusäris, pole tütreid eales karjäärile ohvriks toonud. On neid alati toetanud. Jätnud tegutsemis- ja otsustamisvabadust. Ja kõiges usaldanud.

«Meil on maailma parimad vanemad,» lausub Kristi.

Mida kostab seepeale ema Maire? «Minu õnn on see, et meil on tugev perekond.»

Eesti õnn oleks see, kui nii tublid noored nagu Kristi ja Helen pärast Harvardi-õpingute lõppu ikka Eestisse tagasi tuleks.

Klassikaaslaste iseloomustus

Kristi: käitumiselt reserveeritud ja konservatiivne, ent samas rõõmsameelne; suurepärased tulevikuväljavaated; tulevane statistik.

Helen: eeskujulik ja lõbus tütarlaps, tema ees on kõik teed avatud; tahtejõust juba puudu ei tule; tulevane audiitor.