Kas meie elame 100-aastaseks?

Ülo Kristjuhan selgitab, et kuigi inimene ei pruugi just peatselt hakata elama 1000-aastaseks, ei peaks me uskuma, et elu on 70selt juba läbi.

Enamik inimesi tahab jääda võimalikult kaua nooreks, nooruslikuks, keskealiseks ega taha muutuda töövõimetuks, viletsaks, ei taha surra. Kui on raske haigus, tehakse paranemiseks kõik mis võimalik.

On ka noori inimesi, kes arvavad, et 70-aastaselt on küllalt elatud. Eestis on levinud arvamus, et igaüks elab nii kaua, kui palju on talle looduse poolt aastaid antud, ja et siin pole inimesel suurt midagi teha. Mõni saab tigedaks, kui talle räägitakse eluea pikendamisest.

Kindlasti on neil sageli ka õigus. Kuna lubadused paljudes ajaleheartiklites on vasturääkivad, tekitab see uskumatust. Ühes artiklis räägitakse, et C-vitamiin on kasulik, teises seostatakse seda suurte ohtudega tervisele.

Maailmas ilmub igal aastal sadakond raamatut, kus lubatakse peaaegu et igavest elu. Samas ei suuda nende autorid endale eluaastaid juurde saada.

Miks võib lugeda nii palju vastuolulisi andmeid? Mõne artikli on kirjutanud mitteasjatundja. Mõnel juhul on mängus ärihuvi. Nt teetootja sponsoreerib lehemehe artiklit kohvi kahjulikkusest. Mõnikord tõlgendab lugeja või spetsialist saadud andmeid ise valesti.

Lugesin kord artiklit, kus väideti, et suitsetamine pole kahjulik, kusjuures oli küsitletud kümmekonda koduperenaist, kes arvasid, et see väga kahjulik ei ole, kuna sigarette ju lubatakse müüa. Nõukogude ajal näitas statistika, et meremeestel ja lendureil on hea tervis ja vähe haiguspäevi. Selle alusel võib mõni arvata, et mere peal loksumine ja lendamine teevad terveks. Sageli on info väär sellepärast, et küsitletakse spetsialisti, kes on laialt tuntud, kuid ei ole asjatundja küsitletud probleemides.

Elama ei saa sundida

Las igaüks jääb oma arvamuse juurde. Ei tohi peale suruda, et sa pead elama.

Briti teadlane Aubrey de Grey pakub välja, et tulevikus hakkab inimene elama 1000 aastat. Ta on julge mees. Paljud inimesed peavad seda võimatuks. Sellel seisukohal on ka osa spetsialiste. Hiljuti pakuti keskmise eluea piiriks 85 aastat, kuid nüüd sageli 120–130 aastat. Ma arvan, et see ei jää piiriks.

Omavahel arutledes on minuga samal seisukohal olnud enamik vananemise uurijaist. Millal mingi aastanumber saavutatakse, on väga raske ennustada. Tuleviku ennustamine võib olla ohtlik teadlase karjäärile. Maailmas on ainult üksikuid ajakirju, kus saab publitseerida hüpoteese.

Euroopas kuulsaima vananemise uurija, Newcastle’i ülikooli professori Kirkwoodi seisukoht on, et põhimõttelist takistust inimese eluea oluliseks pikendamiseks ei ole. Ta pani ühe oma 1999. a ilmunud raamatu alapealkirjaks «Miks vananemine ei ole vältimatu ega vajalik».

Diskussioonid tema instituudis, kus viibisin mõni aasta tagasi, näitasid, et esialgu on peamine raskus inimesele soodsa keskkonna loomine, kuid probleem pole rahas. Professor Vaupel, ellujäämise ja pikaealisuse laboratooriumi juhataja Max Plancki demograafiauuringute instituudist Saksamaal, tuli pikaajaliste uuringute alusel järeldusele, et ei ole olemas inimese keskmise eluea loomulikku piiri.

Mõne Euroopa riigi kõige optimistlikumad prognoosid on juba selle sajandi keskpaigaks 100 aastat, kõige pessimistlikumad 82–83 aastat. Sajandi keskpaigaks on ligi saja aasta vanused need, kellel praegu eluaastaid 50. Neid võimalusi arutati Euroopa Komisjoni läbi viidud seminar-nõupidamisel Haagis 2002. a mais.

See keskmise eluea aastate arv sõltub majanduse arengust, teaduse ja tehnika arengust, inimeste informeeritusest, väärtushinnangutest. Kas me unistame moodsamast automargist või huvitab meid rohkem noorus, ilu ja tervis ka siis, kui meil on palju eluaastaid. Kõike ei saa.

Vananemise saladus

Muuseas, vananemise uurijad on sageli seisukohal, et looduses kõik elusorganismid ei vanane. Vananemisprotsesse ei täheldata hüdra ja mereliilia puhul. Rakke on suudetud ka noorendada.

Maailmas on palju organisatsioone, mis tegelevad eluea pikendamisega, eelkõige Ameerika Ühendriikides. Seal tegutseb vananemisvastane akadeemia, mis korraldab iga-aastaseid kongresse. Neist võtavad osa tuhanded arstid ja mittespetsialistid, kes kõik on huvitatud eluea pikendamisest.

Seal kohtab palju ka küsitava väärtusega seisukohti, aga ka midagi realistlikku ja hämmastavat. Aastaid tagasi Las Vegases toimunud kongressil vestlesin osavõtjatega, kes nägid välja eluaastate arvust paarkümmend aastat nooremad.

Aastakümnete jooksul polnud ma nii suurt vahet näinud. Kuidas seda saavutatakse, on enamasti eluiga pikendada püüdva erafirma saladus, kes teenib selle tegevusega.

Ma mäletan hästi veel aastakümneid tagasi teadlaste ringkondades levinud seisukohta, et keskmise eluea piir on tulevikus 73 aastat. Olen rääkinud teadlastega, kes seda seisukohta ägedalt toetasid. Praegu ei taha nad sellest rääkida. Paljud teadlased ei ela kindlasti 100-aastaseks: teadlast huvitav probleem võib olla nii huvitav, et on võimatu öösel magada, tahaks istuda arvuti taha ja kirjutada üles peas keerlevaid mõtteid.

Üheks selliseks on ka vananemise probleem. Ma tean uurijaid, kes magavad 2–3 tundi. See pole ju normaalne. Mõni neist joob ka palju kohvi, üle kümne tassi päevas. Ei ela vanaks ka paljud lihttöölised, kes töötavad ebasanitaarsetes tingimustes ja teevad rasket füüsilist tööd.

Tähtis keskkond

Arenenud maades kasvab keskmine eluiga aasta-aastalt paar kuud aastas vastavalt keskkonna paranemisele. Eestis on see kahjuks veel 71 aastat ja progress on olnud viimastel aastatel tagasihoidlik. Jaapanis on juba 82 eluaastat. Ameerika andmetel on väikeriigis Andorras keskmine eluiga 83,5 aastat, meestel 80,6 ja naistel 86,6 aastat.

Veelgi pikem on eluiga arenenud maade Seitsmenda Päeva adventistidel, kes järgivad tervislikku eluviisi, ja eriti Aasia päritolu ameeriklastel Westchesteris, kus naiste eluiga on juba keskmiselt 90,3 aastat. Kõrge keskmise eluea puhul pole märgata mingit tendentsi selle iga-aastase kasvutempo aeglustumisele.

Palju uuringuid tehakse raku tasandil. Kahjuks on raku eluiga nõrgas seoses inimese elueaga. Organismile on vajalik vanadest rakkudest vabanemine. Ilma selleta hukkuks organism kiiresti.

Sageli arvatakse, et eluea pikendamine ja ühtlasi selleks vajalik haiguste vältimine põhjustab demograafilise plahvatuse ja samas on seotud suurte rahaliste kulutustega. Mõlemad hirmud on alusetud. Andorras on 1,28 last ühe naise kohta. Poleks immigratsiooni, väheneks seal elanikkond kiiresti.

Andorralased pole eriti rikkad. Rahvuslik koguprodukt on 19 000 Ameerika dollarit inimese kohta aastas. Jaapanis on kiire keskmine eluea tõus hoidnud vaid rahvaarvu stabiilsena, kusjuures laste arv on palju madalam taastootmisest. Ameeriklaste andmeil on Eestis koguprodukt inimese kohta 12 300 dollarit ja dollariväljenduses kasvab suhteliselt kiiresti.

Tervisehäirete riskitegurid määravad eluea. On sadu teaduslikke artikleid, milles näidatakse, kui palju mingi tegur suurendab või vähendab teatud inimeste grupi suremust.

Meetmeid võib jagada kollektiivseteks ja individuaalseteks. Ei ole põhjust arvata, et raha piirab eluea kasvu. Paljud meetmed säästavad raha. Nt toidukalorite vähendamine. Kui osta vähem toiduaineid ja süüa vähem, säästate ju raha.

Tähtsaimad on kollektiivsed meetmed. Nt soola koguse vähendamine toiduainetes, sealhulgas leivas. Eestlane sööb soola keskmiselt kolm korda rohkem kui lubab Euroopa Südamevõrgustik, ja see on üheks põhjuseks, et kõrgvererõhktõbi on väga levinud. Ei ole ju mõeldav, et eestlased peaksid suhteliselt magedat leiba endale ise kodus küpsetama.

Paljud meetmed, mis soodustavad inimese sissetulekut, lisavad ka eluaastaid. Nt õppimine. Kõrgema haridustasemega inimestel on suuremad sissetulekud ja teiselt poolt nad elavad kauem.

Passiivsus tapab

Edu näitena võiks siin tuua mõned Hiina suurlinnad. Vanem inimene on Hiinas lugupeetud. Kiire on viimastel aastakümnetel olnud eluea kasv Shanghais ja Pekingis. Praegu on neis linnades keskmine eluiga 80 aastat – seega suurem kui kapitalismimaade suurlinnades New Yorgis, Pariisis või Tokyos.

Shanghai linnavalitsusele alluvates organisatsioonides tegeleb mitusada inimest sellega, et varustada valitsusasutusi infoga vananemise demograafiast, ökonoomikast, psühholoogiast, sotsioloogiast ja poliitika arengutendentsidest.

Paljud riigid ja rahvad toimivad neis küsimustes valesti. Nt soodustati minevikus enamikus Euroopa maades eelpensionile jäämist. Nüüdisaja uuringud näitavad, et vara pensionile jäänud ja mittetöötavad inimesed elavad ebatervislikumalt ning seetõttu vähem kui töötavad eakaaslased.

Viimasel ajal on Euroopas poliitika muutunud. Väga oluline on vanema inimese vaimne ja füüsiline aktiivsus. Jaapanis Okinawal saavutas 1996. aastal vanim elanik 112 aastat. Kuni 85. eluaastani töötas ta põllumajanduses.

100 aasta vanuseni olid füsioloogilised näitajad põhiliselt normi piirides, sealhulgas vaimne seisund kuni vanuseni 108 aastat, ja ta tuli seni koduste toimetustega hästi toime. Siis viibis ta mõni aeg passiivselt haiglas uuringutel, millest ta vaimne seisund järsult halvenes.

Muuseas, Jaapanis töötab hoopis suurem protsent vanemaid inimesi kui teistes maades. Nendest pooled on ettevõtjad, enamasti FIEd.