/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Kirjanik, arst ja teadlane Aili Paju võttis aluseks psühhosomaatikaloengud ning vormis raamatu, mis muu hulgas kirjeldab keha ja hinge ühendavaid energiamustreid.
Aili Paju tutvustab uudseid eluseoseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loenguid uudsest teadusharust, mis uurib, kuidas on seotud keha ja hing, hakkas professor Aili Paju pidama Tartu Ülikooli semiootikatudengitele sügisel 1998.
«Huvi oli tohutu,» meenutas ta. «Kuulamas käisid lisaks semiootikutele ka teised tudengid. Auditoorium oli puupüsti täis, nii et mul oli raske hingata.»
Algus 30 aastat tagasi
Raamat «Mõtisklus psühhosomaatikast» sai aga alguse autori sõnul mitte kuus, vaid vähemalt 30 aastat tagasi, kui ta hakkas huvituma muu hulgas Äksi nõia ja teiste ravitsejate tegevusest.
Trükivärske raamatu kasutatud kirjanduse loend hõlmab kuus lehekülge. Teiste hulgas hakkavad silma Stefan Zweig, Virginia Woolf ja Hermann Hesse, kes on samuti tegelenud psühhosomaatikasse puutuvate teemadega.
«Mõtisklus psühho-somaatikast» jaguneb kuude peatükki.
Sissejuhatava osa järel kirjutab Aili Paju sellest, kuidas inimene võtab vastu ümbritsevat, kuidas muutuvad sisenevad signaalid kehaomasteks impulssideks ja energiaks.
Seejärel keskendub ta elujõu ja hinge mõistele. Juttu on ka inimestest, kellel on rohkem hingejõudu kui teistel ehk amaanidest, teadjatest, tarkadest, ravitsejatest.
«Kõige väärtuslikumaks pean ma ise neljandat peatükki seal on hästi palju näiteks Platoni ja Aristotelese suhtumisest kehasse ja hingesse,» märkis Aili Paju.
Energiamuster fraktal
Üllitise kaanel on Mart Trummal kujutanud fraktalit, keha ja hinge ühendavat mitmetasandilist organiseeritud energiamustrit. Just sellest on juttu ka neljandas peatükis.
Viiendasse peatükki on
autor pannud kirja, kuidas areneb inimese isiksus lootest peale. Viimane peatükk käsitleb stressi ja psühhosomaatilisi häireid.
Tänavu on Aili Pajult ilmunud veel üks raamat «Ravimid roheluses». «See on mu viimane raamat taimedest, mul ei ole enam midagi uut öelda,» selgitas ta.
«Mõtisklus psühhosomaatikast» nõudis Aili Pajult poolteist aastat pühendumist.
«Igal hommikul kell viis ärkasin ja tegin kolm-neli tundi tööd,» meenutas ta. «See oli meeletu. Ma loobusin kõikidest muudest töödest. Ma pean seda raamatut oma elu kokkuvõtteks.»
Edaspidi lubas ta tegelda ainult ilukirjandusega.
Aili Paju,
«Mõtisklus psühhosomaatikast».
Toimetanud Esta Härm,
maketeeritud ja kujundatud kirjastuses Akkon,
trükitud Greifi trükikojas.
Tartu, 2004. 160 lk.