Karge ja kaunis pakaseilm pakub palju pildistamisvõimalusi, kuid pahatihti jäävad need kasutamata, sest kaamera on külma tõttu lõpetanud tegevuse.
Külma ilmaga pildistamine nõuab hoolikat ettevalmistust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külma ilmga on nii tava- kui ka digikaamera üks peamisi vaenlasi kondenseerumine. Eriti kehtib see digi- ning uuemate filmipeegelkaamerate kohta, mis on täis igasuguseid lüliteid ja mikroskeeme. Probleem tekib siis, kui temperatuur järsult muutub: iga prillikandja, kes külma käest sooja ruumi läinud, on sellega hästi kursis.
Samasugune kondenseerumine toimub kaamera välis- ja sisepinnal, sealhulgas optikal, mikroskeemidel, protsessoritel ja lülitite pindadel. Kui niiske kaamera uuesti külma kätte viia, siis kuivamata niiskus jäätub ning see võib põhjustada probleeme fotoaparaadi töös.
Ohtlik kondensaat
Enne kui fototehnikaga külma käest sooja tuppa minna, tuleks see fotokotti või vähemalt kilekotti pista. Korralikult suletud fotokotis soojenevad fototarbed aeglaselt ning kui kondensaati tekibki, jääb suurem osa sellest kilekoti sisepinnale.
Kondensvesi võib tekkida ka õues, külma käes, kui näiteks kaamera pildiotsijale või objektiivile hingata. Uduse pildiotsija või objektiiviga kaameraga on aga väga keeruline pildistada. Kui objektiiv hingeaurust uduseks läheb, peab selle lihtsalt mingi pehme lapiga ära kuivatama; viimase puudumisel ajab asja ära ka puhas flanellsärgi varrukas.
Pildiotsija udust vabanemise kiirabiks on kaks võimalust: pildiotsija keelega märjaks teha või kondensaat välja imeda. Esimese meetodi puhul peab olema ettevaatlik, et keel külma kaamera külge kinni ei jääks.
Tõepoolest, kiire moodusena on süljega märjutamine päris tõhus vahend, kuid pärast soovitud kaadrite pildistamist tuleb pildiotsija kindlasti ära kuivatada, muidu see jäätub. Teise meetodi kasutamiseks tuleb torru surutud huuli hoida pildiotsija lähedal ning hingata külma õhku sisse nii, et õhuvool tabaks ka pildiotsija klaasi ja viiks sinna kogunenud niiskuse kaasa.
Tõsi, see vajab veidi harjutamist, kuid on tõhus. Kõige parem meetod pildiotsija uduseks muutumise ärahoidmiseks on sinna mitte peale hingata.
Tegelikult on uduse pildiotsija vältimiseks kolmaski moodus. Selleks tuleb soetada spetsiaalne uduneelav okulaar, mis käib pildiotsija ette. See on kaetud niiskust imava polümeeriga, mis takistab kondensaadi tekkimist.
Aku tühjeneb kiiresti
Akude ja patareide voolutugevus langeb külma käes märkimisväärselt. Eriti kehtib see digikaamerate puhul, mis vajavad töötamiseks filmikaameratest palju rohkem voolu.
Tavalised alkaline-patareid külmas kuigi kaua vastu ei pea. Seega peaks kasutama kas liitium-ioon patareisid, mille eluiga on kolm korda pikem, või nikkel-metallhüdriid- või liitium-ioonakusid.
Oluline on muretseda lisaks kaameras olevatele vooluallikatele ka patareide või akude varukomplekt, mis ei tohi enne kaamerasse panemist külma saada. Kõige soojem koht varuakude hoidmiseks on põuetasku.
On veel üks moodus, kuidas tühjenenud patareidest tulenevat pettumust vältida: kui võimalik, siis ärge kasutage autofookust.
Näiteks maastike pildistamisel või jääkristallidest lähivõtete tegemisel võite autofookuse välja lülitada ning usaldada oma teravat nägemist. Paljudel tänapäeva objektiividel on sees mootorid, mis vajalikud automaatseks fokuseerimiseks ja mis kasutavad oma tööks kaamera vooluallikat.
Kui te oma nägemist ei usalda või pildistate mõnd lindu või looma, on autofookus sageli hädavajalik. Samuti peaks digikaamerate omanikud vältima iga kaadri vaatamist kaamera vedelkristallekraanil, mis tarbib üpris palju energiat.
Fotonõuanded ja lingid:
http://foto.diip.ee/archives/pildistamine
www.foto.ee
www.maksifoto.ee/index.php?main=40< /A>
http://eestifoto.paper.ee/sein