Detsembrimäss 80 aastat tagasi

Martin Arpo kirjeldab 80 aastat tagasi Eestis toimunud riigipöördekatset, kui Venemaa üritas Eesti vastloodud riiklust hävitada.

1924. aasta 1. detsembri hommikul Tallinnas toimunud terroristide rünnakus hukkus üheksa tsiviilisikut, 11 kaitseväelast, viis politseiametnikku ning üks piirivalvur.

Hukkunute seas olid transpordiminister Karl Kark ning kolonelleitnant Hermann Rossländer. Terroristide eesmärgiks oli hõivata riigi strateegilised punktid ning Venemaalt saabuvate eriüksuste, regulaarväe ja laevastiku abil kukutada Eesti põhiseaduslik riigivõim. Terroriste valmistati ette, varustati relvadega ning juhiti Venemaalt ja Nõukogude Vene saatkonnast Tallinnas.

Mõistagi käib jutt 80 aasta vanustest sündmustest. Tänasesse päeva, vähemalt Eestis, ei tahaks see uudis justkui kuidagi sobida, kas aga aastasse 1924?

Tegelikult mõjus teade verisest riigipöörde- ja invasioonikatsest omaaegsele avalikkusele ilmselt vähemalt sama šokeerivalt kui mõjuks täna. Just selleks päevaks valmistuti rahulikult tähistama emakeelse ülikooli 5. aastapäeva. Vabadussõja lahingute lõpust oli möödas pea samapalju.

Eesti siis ja praegu

Eesti oli vastu võetud Rahvasteliitu, mis tollal võis tavainimesele mõjuda samasuguse uinutava võlusõnana nagu tänapäeval Euroopa Liit või NATO.

Kaitseväkke asus aega teenima uus, vabas riigis maailmapildi omandanud põlvkond, kellel puudus isiklik kogemus seda vabadust ähvardavatest ohtudest ja nende tõrjumisest.

Tagatipuks oli endise välisvaenlase, Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahuleping ja seni puudus ajalooline kogemus, et see riik lepinguid ei täida.

Venes nähti ennekõike perspektiivikat kaubanduspartnerit ja riiki, mis ise üritab Läänega suhteid üles ehitada.

Inimlikku naiivsust on kommunistid ja terroristid alati osanud ära kasutada. Inimlik on ju uskuda seda, mis tundub meeldivam või mugavam. Venemaa püüdis juba Vabadussõja ajal Eesti vägede seas nn rahupropagandat levitada: «Pange püssid paukuma oma valgete vastu – see annab rahu.»

Idee on ikka seesama – suurele vastuhakkamine teeb ilmaasjata tüli ja verevalamist, lihtsam on omadest jagu saada või igasugusest vastupanust keelduda. Nii lootsid ka putšistid ülejooksikutele või vähemalt kaitsjate passiivsusele. Jooksikute puudumine oli üheks putši nurjumise põhjuseks, kuid siiski täheldati mässu mahasurumisel sõdurite seas kohati loiduse ja erapooletuse märke.

Tagantjärele teati tõdeda, et seda põhjustas rahvuslik-isamaalise kasvatuse puudumine, millele keegi polnud seni lihtsalt tähelepanu pööranud.

Teiseks propagandavõtteks, mida Venemaa Vabadussõjast saati kasutas, oli Eesti riigist ja iseäranis kaitseväest kõikvõimalike ja võimatute väärnähtuste otsimine, et neid suureks puhudes üldist rahulolematust külvata. Kommunistide kihutustegevus sõjaväes saavutas enneolematu suuruse just 1924. aastaks.

Tundmata polnud tollaseski vaenulikus propagandas fašismisüüdistused Eesti sõjaväelaste aadressil ja fašismiohuga «hoiatamine». Déjà-vu!

Teisisõnu oli detsembriputši-eelses ajas praegusega rohkem ühist kui me oleme harjunud arvama. Mõnes mõttes oldi siis oleviku ja tuleviku suhtes sinisilmsemadki kui nüüd.

Riik jäi alles

1. detsembri 1924 tähendus sõjaeelses Eestis on aga võrreldav 11. septembri 2001 murdepunktiga käesoleva kümnendi USAs. Loomulikult ei saa kõrvutada nende kahe sündmuse globaalset tähtsust ega ohvrite hulka. Eestlaste jaoks oli aga olulisim see, et ohus oli riigi püsimine.

Kui Nõukogude Liidul oleks õnnestunud Eesti okupeerida juba 1924. või 1925. aastal, asetanuks see meid sarnasesse olukorda näiteks Ukrainaga.

Ainult selle vahega, et miljonilisel rahval olnuks märksa küsitavam üle elada 1920ndate ja 1930ndate repressioone või kunstlikku näljahäda. Tänasestki Ukrainast tasub hoiatusi otsida.

1. detsembri mässukatse mahasurumine oli kahtlemata auväärne ja õpetlik episood meie riigi ajaloos. Austust väärib mitmete kaitseväelaste ja politseinike vaprus, aga olulisemgi oli see, et riik ja ühiskond suutsid teha juhtunust mõned vajalikud järeldused, mõneks ajaks.

Side tänapäevaga

Taas äratati ellu Kaitseliit, tugevdati kaitsepolitseid jne. Huvitav on mõelda, kas ja mismoodi muutunuks Eesti ajalugu siis, kui 1. detsembri mässukatse oleks toimunud 10 aastat hiljem.

Kindlasti ei olnud loo mõte toita spekulatsioone omaaegse kaitsepolitsei sihilikust passiivsusest ja soovimatusest ära hoida putši, mis oli ette määratud läbikukkumisele, kuid lõi piisavalt laineid, et kapol seepeale kommunistlikele liikumistele Eestis jõuliselt lõpp teha lasti.

Kui meie ametivennad toona tõesti nii küünilised (ja samas nutikad) oleks olnud, siis küllap oleks nad leidnud võimaluse seejuures ka ise loorbereid lõigata.

Heas mõttes konkureerivale ametkonnale au andes tuleb aga tunnistada, et mässu nurjamisel etendas kapost suuremat rolli tookord kindralstaabi II osakond, vähemalt teadaolevatel andmetel.