Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuivõrd Tallinna Ülikooli loomise diskussioon on minetanud akadeemilise diskussiooni taseme, kardame, et poliitiliste otsustega hakataksegi järsku uut ülikooli tegema, mis võib viia aga täiesti ettearvamatute tulemusteni.»
Sisu mittetundev inimene võiks teha järelduse, et Eesti Vabariigil on läinud kehvasti ja meil on juhtunud olema väga halvad haridusministrid. Samuti võiks lugeja tulla mõttele, et Rein Raud oleks palju parem haridusminister. Võib-olla oleks olnud siiski viisakas jätta haridusministrid solvamata ja tunnistada nende tublit tööd, mille edu saab hinnata alles 10-20 aasta pärast.
Esmalt püüan hinnata esitatud Tallinna Ülikooli algatajate plaani põhiseisukohti. Tallinna Ülikooli algatava kogu esimeseks seisukohaks on sisuliselt loosung «üks maakond, üks linn, üks ülikool», viidetega Põhja-Euroopa niinimetatud uutele ülikoolidele. Ma arvan, et ma tean, mida arvab sellisest Tallinna Ülikooli ambitsioonist Tallinna Tehnikaülikool. Kuid seda võivad nad ise kinnitada. Minu teadmist mööda moodustati Humanitaarinstituut kui eraülikool alternatiiviks Tallinna Pedagoogikaülikoolile, paljus ka selle ülikooliga seotud inimestest.
Kogu häda on hoopis selles, et me räägime ambitsioonikast nimest, kuid põhjendusteks ei too ülikoolihariduse kvaliteedikriteeriume. Ainsa kvaliteedikriteeriumina on diskussioonides nimetatud vaid kvaliteedi tõstmist. Akadeemilist diskussiooni lihtsalt ju polegi.
Teiseks selgeks seisukohaks on tõdemus, et luuakse uus ülikool. Märgitakse, et kehtestatakse senisest rangemad kvaliteedikriteeriumid. Tore, kuid mis saab senistest üliõpilastest, kes on vastu võetud riikliku koolitustellimuse alusel kindlatele õppekavadele ja loodetavasti ka kindlate kvaliteedikriteeriumidega? Või kuidas kavatsetakse kvaliteeditaset tõsta Viljandi Kultuurikolledi kui rakenduskõrgkooli üliõpilaste lülitamisel uue ülikooli uutesse kvaliteedikriteeriumidesse? Kolmandaks seisukohaks on üleüldine detsentraliseerimine. Vaid raamatupidamine ja kvaliteedikontroll jääksid ülikooli osasid ühendama. Tõepoolest, huvitav, kuidas see kõik kõrghariduse killustatust vähendab?
Neljandaks põhiteesiks on eeldus, et praegune üliõpilastele antav haridus on kehv. Ma saan aru, et sama tahetakse saavutada mitte ainult Tallinn Pedagoogikaülikooli osas, vaid ka teistes liituvates üksustes. Kas nõrkadest üksustest saab kokku panna tõelise ja tugeva ülikooli Tallinna Ülikooli? Lõpuks, viiendaks teesiks on Tallinna Ülikoolile rahvusülikooli ambitsiooni andmine läbi rolli kujundada Tallinna kultuurikeskkonda, koondada enda ümber avalikke intellektuaale. Kes on «avalik intellektuaal»?
Nüüd aga lühidalt sellest, miks Tartu Ülikool on esinenud väga suure skepsisega sellisel «kuumal» teemal nagu Tallinna Ülikooli loomine. Meedias on seda käsitletud ka Tartu Ülikooli «kartusena». Jah, me ei näe Eestis ei piisavat finantsilist ressurssi ega inimpotentsiaali ülal hoidmaks kaht täiemõõdulist teadusülikooli. Kuivõrd Tallinna Ülikooli loomise diskussioon on minetanud akadeemilise diskussiooni taseme, kardame, et poliitiliste otsustega hakataksegi järsku uut ülikooli tegema, mis võib viia aga täiesti ettearvamatute tulemusteni.
Me arvame ka, et Tallinna Ülikool võtab endale olulise osa rahvusülikooli rollist ja kui see peaks juhtuma, siis tuleb sellest Tartu Ülikooli ka üheseltmõistetavalt teavitada, et viimane saaks kohe hakata planeerima oma edasist tegevust. Me peame äärmiselt vajalikuks kõrghariduse korrastamist väikeste üksuste liitmise abil, kuid seejuures tuleb aru saada, et ülikooli nimetusel on oma tähendus ja selle omistamisel oma nõuded.
Ilmselt paljudele kõrgharidusega tegelevatele inimestele on üheselt selge, et lähema 510 aasta jooksul väheneb meie kõrgkoolide arv vähemalt poole võrra. Kaduma hakkavad eelkõige erakõrgkoolid ja -ülikoolid. Tegelikult on ju see protsess juba alanud. See on evolutsiooniline muutusteprotsess, mis on tingitud keskkoolilõpetajate arvu pea kahekordsest vähenemisest lähiaastatel.
Tartu Ülikooli renomee on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus piisavalt kõrge, seega suudame vastutustundlikult prognoosida, et meie üliõpilaste arv jääb ilmselt stabiilseks, praegusele tasemele. Tartu Ülikooli osa teaduses on rahvusvaheliste publikatsioonide alusel 80% Eesti avalik-õiguslike ülikoolide seas. Eestis järgnevad meile teadustöö ja arendustegevuse mahult Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia ja alles siis Tallinna Pedagoogikaülikool.
Tartu Ülikool ei karda konkurentsi. Peame konkurentsi igati positiivseks ja edasiviivaks jõuks. Kui riiklikud otsustused põhineksid konkurentsi, kvaliteedi ja muudel sellistel näitajatel, siis poleks tähtis ka diskuteerida loodava ülikooli nime üle. Kahjuks pole me selles kindlad.
Mida siis teha? Lihtsaim lahendus oleks anda nimemuutusel moodustuvale ülikoolile Tallinna Linnaülikooli nimetus. Vastasel juhul pannakse tahtmatult või tahtlikult Tartu Ülikool raskete valikute ette. Tallinna Ülikooli tekkimisel pole Tartu Ülikooli jaoks välistatud stsenaarium, et Tartu Ülikoolist saab lähiaastatel rahvusvaheline teadusülikool, kus magistri- ja doktoriõppe tasemel toimub õppetöö valdavas osas inglise keeles ja mitte tingimata eestlastele. Kas see oleks meie riiklik poliitika ja Eestis kõrgharidusreformide eesmärk?