Kui te jagate katust, söögilauda ja voodit, olete partnerid

Foto: Graafika: PM

Mitteabielulise kooselu põhitunnuseks nimetatakse tavaliselt seda, et partnerid moodustavad ühenduse, kus jagatakse omavahel katust, söögilauda ja voodit. Ka peab kooselu olema stabiilne, mitte ajutise loomuga. Tiiu Põld tutvustab justiitsministeeriumi analüüsi kooseludest.

Nii defineerib kahe inimese liitu justiitsministeeriumi värske analüüsi «Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon» autor, ministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Andra Olm.

Olm märgib, et kui veel kümmekond aastat tagasi loeti homoseksuaalsete paaride kooselu mitteabielulise kooselu alla pigem erandlikult, siis nüüd on see paljudes Euroopa riikides pigem reegel. «Seega on võimalik eristada mitteabielulist kooselu kitsas ja laias mõistes. Laiemas mõistes kuulub selle alla nii heteroseksuaalne kui ka homoseksuaalne, kitsas mõistes vaid heteroseksuaalne mitteabieluline kooselu,» nendib ta.

Lapsed sünnivad ikka

Sotsiaaluuringute järgi elab Eestis vabas kooselus 12,5 protsenti meestest ja 11,5 protsenti naistest, kusjuures ka valdav osa lapsi sünnib abieluväliselt. Seejuures edestab Eesti Euroopa riike registreerimata kooselus sündivate laste arvu poolest.

Näiteks 2007. aastal sündis Eestis 58 protsenti lastest registreerimata kooselus, sh üksikemadel. Eurostati andmetel oli see näitaja suurem ainult Islandil – 65,6 protsenti. Abielus sündinute osakaal on Eestis langenud alates 1980. aastate lõpust ning aastal 2006 oli kõigi sündinud laste vanematest abielus vaid 40 protsenti.

Kasvanud on nende abieluväliste sündide osakaal, kus isa on tuvastatud. Seega võib eeldada, et enamiku väljaspool abielu sündinud laste vanemad elavad vabas kooselus.

Kuigi ajaloos on abieluväliselt sündinud lastesse suhtutud negatiivselt, ei tee Eesti õigus abielust ja väljapool seda sündinud lastel vahet. Perekonnaseadus rõhutab, et lapsel, kes põlvneb vanematest, kes ei ole omavahel abielus, on samad õigused ja kohustused oma vanemate ja nende sugulaste suhtes kui lapsel, kes põlvneb omavahel abielus olevatest vanematest.

Kuna viimase kümnendi sotsiaaluuringud on toonud päevavalgele uued suundumused Eesti elanikkonna pereloomelises käitumises (levinud on mitteabieluline kooselu), püstitabki Olm küsimuse: kas seadusandja peaks seda peremudelit eraldi reguleerima? Kas on vaja mitteabielulist – sealhulgas nii eri- kui samasooliste inimeste – kooselu senisest täpsemini reguleerida?

Et küsimustele vastata, on vaja teada, mida ühiskond ootab. Kas on põhjust rääkida samasooliste paaride diskrimineerimisest Eestis seaduse tasandil? Kas praegune mitteabielulise kooselu õiguskorraldus on abieluga võrreldes ebaõiglane ja vajab parandamist?

Ulatusliku probleemistiku moodustab ka samasooliste paaride partnerlus, eeskätt samasooliste võimalik diskrimineerimine seaduse tasandil ning debatt samasooliste paaride abielu või partnerluse seadustamise üle.

Paljudes riikides lähtutakse üha enam ideest, et seadused jäägu eri kooseluvormide ja moraalsete käsitluste suhtes nii neutraalseks kui võimalik, inimesed peaksid aga saama arendada lähedasi suhteid oma soovide ja eelistuste järgi, määratledes ise oma perekonnaelu eetilised lähtealused. Perekonnaõiguse roll piirdugu lahenduste pakkumisega praktilistele probleemidele.

Praegu on juba 16 riiki seadustanud samasooliste inimeste partnerluse, seitse riiki läinud aga veelgi kaugemale – laiendanud samasoolistele paaridele ka abielu institutsiooni.

Samasooliste paaride abielu kontekstis on analüüsis uuritud kõikide samasooliste abielu seadustanud Euroopa riikide regulatsiooni. Esimese Euroopa riigina avas
1. aprillil 2001 samasooliste paaride abielu registreerimise Holland, järgnesid Belgia, Hispaania, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariik, Norra ja Rootsi.

Hoolimata mitteabielulise kooselu pikast ajaloost sai sellest kohtusüsteemi igapäevaprobleem 1970. aastate lõpus. Mitteabielulise kooselu küllaltki järsku levikut sel perioodil kinnitab statistika. 1970. aastate algul oli abiellumus enamikus Euroopa Liidu maades veel väga kõrge, kuid sealt alates on see tublisti vähenenud, stabiliseerudes madalamal tasemel enamikus riikides 1980. aastate keskel.

Eestis toimus selline muutus hiljem. Kui 1993. aastal moodustasid registreerimata kooselud kõigist koos elavatest paaridest 14 protsenti, siis 2000. aastal oli selliseid paare juba 21 protsenti. Koos elavatest inimestest on vabaabielus 21 protsenti paaridest, seaduslikus abielus 80 protsenti. Ligi üks protsent paaridest on seaduslikus abielus, kuid elavad vabaabielu uue partneriga. Kõigist täisealistest inimestest elab partneriga koos 51 protsenti.

Registreeritud partnerlus

Mitteabielulise kooselu põhiolemuse juurde kuulub selle seaduslik sidumatus ja poolte võimalus igal ajal isiklikud suhted lõpetada. Seaduslik sidumatus väljendub selles, et kui tahes pikk ja püsiv mitteabieluline kooselu ka on, ei kajastu see tavaliselt üheski riiklikus registris ega too endaga kaasa mingit õigust.

Tsiviilpartnerlust võib tähistada mitme terminiga: tsiviil­ühisus, tsiviilpartnerlus, riigisisene partnerlus, registreerimata partnerlus/kooselu või registreeritud partnerlus. Kõik need vormid pakuvad elukaaslastele erineval hulgal abieluga sarnaseid õigusi ning on seaduse tasandil Euroopas reguleeritud Andorras, Horvaatias, Tšehhis, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Ungaris, Islandil, Luksemburgis, Portugalis, Sloveenias, Rootsis, Šveitsis ja Suurbritannias.

Kuna registreeritud partnerluse puhul sõltub suhte fikseerimine isikute endi aktiivsusest, ei hõlma partnerlusseadused kaugeltki kõiki koos elavaid paare ning registreerimise protsent võib jääda madalaks.

Näiteks Rootsis, Taanis ja Islandil saab vabaabielu registreerida, misjärel saab see ka abieluga sarnased õigused ja kohustused. Taani võttis 1989. aastal esimese riigina vastu samasooliste isikute registreeritud partnerluse seaduse. Soomes eristatakse mehe ja naise mitteabielulist kooselu ning ka samasooliste registreeritud partnerlust.

Lapsendamise küsimus

Soome oli viimane Põhjamaa, kus partnerlusseadus vastu võeti, ning selle regulatsioon sarnaneb suuresti teiste Põhjamaade omaga. Registreeritud partnerluse seadus jõustus Soomes 1. märtsil 2002 ning samasooliste registreeritud partnerlusele kohaldatakse eriregulatsiooni puudumise tõttu abieluseaduse sätteid.

Registreeritud partnerlust võimaldavates riikides kehtestatakse enamasti abikaasadele ja partneritele ühtmoodi pärimisõiguse normid, võimaldatakse osa saada sotsiaalsetest tagatistest. Kuid praktiliselt kõikide riikide seadustes on abieluga võrreldes erandiks võõra lapse lapsendamine, välja arvatud Rootsi ja Ühendkuningriik.

Riigiti on veel teisigi erandeid. Näiteks on Taanis lesepension, mis on mõeldud ainult lesele, mitte üleelanud partnerile. Soomes ei saa partnerid automaatselt ühist perekonnanime ja partnerluse puhul ei eeldata, et lapse vanem on isik, kes on emaga partnerluses. Saksamaal on suurimaks erandiks maksusüsteem, kus partneritele ei saa osaks samad soodustused mis abikaasadele.

Eestis pole mitteabielulise kooselu reguleerimiseks eraldi seadusi, ka samasooliste abielu on keelatud. Perekonnaseadus sätestab sõnaselgelt, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel ning heteroseksuaalsuse põhimõtte rikkumine on abielu tühisuse alus.

Eestis kasutatakse mitteabielulise kooselu puhul nn lepingulist lähenemist, kuid otseselt seda ei reguleerita. Kuigi on seadusi, mis arvestavad mitteabielulises kooselus elavate inimeste abielulaadse suhte iseloomuga (näiteks partneritel on õigus keelduda kohtus teineteise kohta tunnistajana ütluste andmisest), leidub Eesti seadustes otseseid viiteid mitteabielulisele kooselule minimaalselt.

Küll aga on partnerite käsutuses mitmesuguseid võimalusi sõlmida kokkuleppeid (seltsinguleping, pärimisleping) ning teatud tingimustel tunnustatakse kohtupraktikas ka partnerite kaudsel tahteavaldusel põhinevaid kokkuleppeid.

2008. aasta sügisel pakkus notar Tarvo Puri muu hulgas välja võimaluse, et üldise lepinguvabaduse kontekstis on partneritel võimalik sõlmida kokkuleppeid, milles n-ö kopeeritakse abielust tulenevad õigussuhted oma kooselule. Seda võimalust aga analüüsi autori Andra Olmi teada seni ei kasutata. Elus mõtlevad inimesed ju oma kooselust tulenevatele õiguslikele probleemidele alles probleemide tekkimisel.

Ka riigikogu menetluses olev perekonnaseaduse eelnõu ei näe mitteabielulise kooselu puhul ette eriregulatsiooni. Sellist valikut on eelnõu autorid seletuskirjas põhjendanud asjaoluga, et seadusega pole võimalik kehtestada lahendust, mis sobiks kõikide väga erinevatest kooseluvormidest tekkivate vaidluste puhuks.

Kuna abieluga kaasnevate tagajärgede saabumine on mõeldav üksnes juhul, kui pooled on avaldanud soovi abielu sõlmida, on vabaabielu korral perekonnaseaduses kohaldatavad üldjuhul ainult vanema ja lapse õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted ning lapse sünni puhune ema ülalpidamise kohustus.

Muudel juhtudel sõltub lahendus paljuski konkreetse juhtumi asjaoludest ning see tuleb leida väljaspool perekonnaõigust, üldjuhul võlaõiguse raames.

Analüüsi täisteksti loe justiitsministeeriumi koduleheküljelt.

Seadusandja valikud

Eesti seadusandjal tuleb teha valik järgmiste variantide seast.
1. Jätta õigus suuresti muutmata, eemaldades vaid üksikutes seadustes mõningad asjaolud, mis asetavad mitteabielulise kooselu partnerid abikaasadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda (nt üürisuhetega seonduv). Hetero- ja homoseksuaalsetele paaridele võib luua infomaterjalid, selgitamaks olemasolevaid tagatisi.
2. Luua eraldi lepinguliik mitteabielulise kooselu paaridele. Partnerlusleping paneks paika standardpaketi õigusküsimustest, mis mitteabielulises kooselus probleeme tekitavad: partnerluse sõlmimise eeldused (vanus, suguluse keeld jm), varalised suhted (ühiselt soetatud vara kuuluvus), üürisuhted (ühine eluase), lastega seotud küsimused (lapsendamine), pärimisõiguslikud küsimused jne.
Seejuures tuleks ka otsustada, kas anda võimalus leping sõlmida vaid samasoolistele või ka erisoolistele paaridele, kes ei soovi abielluda, ning kas keelata lapsendamine sellistel paaridel üldse, lubada lapsendada partneri last (kasuvanem) või ka võõrast last.
Varasuhtes saaks rakendada süsteemi, mille puhul partnerluslepingut sõlmides tehakse valik perekonnaseaduses pakutud vararežiimide vahel. Kui valida see variant, siis võiks partnerluslepingu regulatsiooni ette näha eraldi partnerlusseaduses
3. Avada abielu institutsioon ka samasoolistele paaridele. Sel juhul pole vaja eraldi seadust, vaid piisab perekonnaseaduse täiendamisest ning mõningate teiste seaduste muutmisest.