Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2019361t1hfee1.jpg)
No nii! David Coverdale oli oma ansambliga Whitesnake taas Tallinnas kontserti andmas. Viimati olid nad siin vist 1997. aastal ja ei tundnud mina siis mingit tõmmet, et minna ja kuulata.
Poleks nüüdki läinud, kui mitte reedeks välja kuulutatud kontsert poleks järgmisele õhtule lükkunud. See andis võimaluse järele mõelda ja lasta end ära rääkida. Bändi kodulehelt jõudsin lugeda ka eelnenud kontsertide kommentaare, mis kõik tundusid kahtlaselt ülipositiivsed liiga valitud või nii.
Liiga, liiga, liiga
Sellise eeltutvustuse tõttu ei rabanudki kontserdi avalugu «Burn», millesse pikitud lõiguke «Stormbringerit», sugugi ootamatusega. Meeldiv meenutus ajast, mil noor ja tundmatu David oli välja valitud täitmaks vakantset eeslaulja kohta ansamblis Deep Purple. Tollal sai tema esilekerkimist võtta kui menubändi edasikestmiseks vajalikku meeldivat üllatust.
Nõiateemalisest avaloost edasi oli aga suurhall armastuslaulude päralt, mida David talle iseomasel viisil esitas, eelkõige muidugi mikrofonijalaga energiliselt manipuleerides.
Karmi hevibändi eeslauljale sobilikul viisil jõudsid kuulajate kõrvadesse ja ehk ka hinge «Fool For Your Loving», «Is This Love?», «Ready An Willing», «Crying In The Rain» ja muidugi «Aint No Love In The Heart Of The City».
Viimase loo kaasalaulmisega võinuks kuulajaskond küll paremini hakkama saada, kuid paraku pärineb see ajast, millal Whitesnake polnud oma raskete armastusballaadidega meie kandi raadiolaineil veel teretulnud ja plaadivärk oli tollal siiski vaid väheste fännide pärusmaa.
Mis armastus?
Ei taha ärritada tõsimeelseid heavy metal-maailmavaatega inimesi oma vananeva rokkmuusikasõbra ninaotsast mitte eriti kaugele ulatuva nägemusega asjust, kuid minu jaoks oli see kontsert liiga. Liiga hilja, liiga palju ja liiga vali.
Hilja, kuna selles laines oleks ehk tahtnud kaasa minna aastat 30 tagasi.
Palju, sest leidsin end kontserdil ringi vaatamas ja ootamas, millal see või teine lugu lõpeb, eriti kui nende keskele tekitati rahvale kaasaplaksutamise kohti.
Vali, sest valjust oli lihtsalt palju.
Võib-olla on see minu kõrvade või hoopis kontserdikoha eripära, kuid raske oli selles helivallis aru saada, millest nimelt lauldakse.
Hevibändide laulutekstid ja eriti armastuslüürika pole ilmselt eriti intelligentsed ja peenetundelised kunagi olnud, kuid poleks siiski oodanud vahelausumistes rohket F-tähega sõna kasutamist pea igas vahes korra või paar. Ehk tahtis mr Coverdale rõhutada, et tegemist pole mitte kodumaa-armastusega, vaid sellisega, mis ikka inimkonda taastootnud.
Või ehk ollakse pärast ozzyosbourneiliku kõnepruugi legaliseerimist MTV poolt jõutud sinnani, et sellise kontserdi plaadile panemisel ei lühendatagi kõikvõimalikke vaheütlusi viisakuse piirini.
Oma suhteliselt iriseva jutu lõpetuseks pean siiski tõdema, et kogu kontsert oli omas klassis stiilipuhas etendus ja David Coverdalei hääl pani üllatavalt hästi vastu, ning kaks viimast ehk siis lisalugu olid minu arvates õhtu naelana eriti väljapeetud esitused.
Ilma liigselt venitamata ja rahvast õrritamata esitati need jutti ja ei mingeid märke väsimusest. Üks neist oli vist «Take Me With You» ja teine, mis iganes. Sorry, et ei kiitnud-laitnud ühtki pillimeest personaalselt kõik tegijad mehed ning tahtmist ja väge täis.
Kahjuks näib, et ka suhteliselt tagasihoidlike heviballaadide esitus läheb Whitesnakei käes järjest raskepärasemaks. Ise läheks seda bändi kuulama kui üldse, siis alles seitsme aasta pärast või kui tagasi tuldaks unplugged-programmiga.
Heavy-kontsert
Whitesnake (Inglismaa)
5. novembril Saku Suurhallis