/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2009/06/12/193527t1ha9b5.jpg)
Evelyn Kaldoja: Virtsa-Veneetsia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal suvel vaevab mind küsimus, kas Tallinna tee-ehitajad ikka teavad, et asfaltteele tasub panna ka kanalisatsiooniaugud ja sinna alla torud, kust vihmavesi minema pääseb. Näiteks Maakri tänavat asendab pärast korralikku vihmasadu alati juba supeluseks sobiva sügavusega kanal.
Eile õhtul, kui üritasin mööda Tuukri tänavat koju minna, avastasin, et mingid torud seal all vist ikka on. Solgitorud. Mis olid terve tänava täitnud pesuehtsa virtsaga, kus keset spetsiifilist haisu valendamas üksik hügieeniside. Ja minu ainus võimalus koju jõuda oli läbi selle kahlata. Õnneks olid mul kümnesentimeetrised platvormkingad - tänu neile ulatus virts ainult põlvini ja varba vahele ei jäänud ühtki tihkemat pruuni tükikest.
Virtsas kõvasti immutust saanud ja paarist kohast ka katki ligunenud kingad olin sunnitud ära viskama. Villihõõrutud jalgu piserdasin mitu korda järjest antiseptikuga ning loodan, et kui see mu hullematest roojanakkustest säästab, olen pääsenud märksa kergemini kui tänav-solgitorude alal autosid parkinud.
Aastaks 2011 on kultuuripealinn Tallinn loodetavasti varustanud Tuukri tänava elanikud tuukriülikondadega ning sadamasse pannud gondlid, mis turistid üle virtsavee südalinna viivad.