Külm punane meri

Foto: Postimees.ee

(Vintri, 12. oktoober 1944)

Võrulane, leitnant Arseeni Jauhka, Eesti Laskurkorpuse 300. polgu miinipildurite roodu komandör, läks hulluks Roomassaare sadamas 11. oktoobri hilisõhtul 1944.

Leitnant Jauhka kuulus nende 745 mehe hulka, kes juba eelmisel päeval marsitati täies lahinguvarustuses (+kuivproduktid kaheks ööpäevaks) Kuressaarest Roomas-saare sadamasse, kust Punalipulise Balti Laevastiku mereväelased pidid oma alustel alampolkovnik Ilmar Pauli eestlastest sõdurid toimetama öö varjus ning salamisi Sõrves rinnet hoidvate sakslaste seljataha Vintri küla randa.

Mereväelased ei suutnud kindlustada tarblikku hulka aluseid ning mehed astusid oma hallis rivis linna tagasi.

Järgmisel päeval alustati meeste uut paigutamist ujuvvahenditele kell 17.30, aga nüüdki käsutati mehed tagasi kaile, sest ikka veel polnud vajalikku hulka kaatreid ja tendreid.

Leitnant Arseeni Jauhka, kes veel septembrikuus oli saanud Punatähe ordeni vapruse eest, puges lauavirna alla, kühmus ja kägaras, hirmunult kisades: «Näete! – nad tulevad! Lasevad!»

Dessant väljub Roomassaarest juba pärast südaööd, kell 0.30.

Eelootaval varasügise külmal udusel hommikul ei lange leitnant Jauhka vangi ega saa surma just seetõttu, et ta mitme sanitari toel ja sunnil viiakse ära enne nüüdsama alanud traagilist sõjalist operatsiooni. Sõjaväehospidalist kirjutatakse mees välja alles kevadtalvel ning – ohvitseri maine hoidmiseks – näitavad talle kaasa antud paberid, et leitnant on saanud põrutada raskerelvade tulelöögi ajal.

Kogu tema järgnev sõjaväe-pensionäri elu saab toimuma vaid sugulaste toel ning hoolitsusel.

Tuigerdav komandör

2. laskurroodu komandör I. Ivolgin jõuab sel õhtul sadamasse pärispimedas, kui juba kõik mehed on kai ääres laevadel, sügisese raske laine õõtsutada. Mees tuigerdab silmanähtavalt.

Alt tendrilt näitavad mitu nooremohvitseri talle selgesti mõistetavate žestidega – ärgu ronigu joomaselt öösse ja tule alla minevale alusele. Ta on komandör ja ta otsustab ise – Ivolgin hüppab oma väeosa meeste keskele.

Ta ei ole veel kaine, kui mõne tunni pärast mehed Vintri ranna petlikel liivajoomedel udusel merel vette kamandatakse. Rinnuni ja kaelani oma raskeis sõduririietes vees olevad mehed ei saa paarikümmet sammugi astuda, kui vesi ähvardab üle pea tõusta ja sedamaid algab kalda poolt ka kuulipilduja tihe tikkimine.

Ivolgin poeb tagasi kaitsvasse laevaninasse, aga kaks venelasest madrust kisuvad ta sealt välja ning sumavad üle parda. Mees saab kohe kuuli kõhtu, ning, ümber verest punetav vesi, hoiab end vastu libedais rohelistes vetikais kivi, karjudes: «Sanitar! Sanitar!» Siin ei ole sanitari. Sanitarid on kilomeetri kaugusel teisel tendril.

Siin on kaldavallilt vastavad sakslaste relvatorud, juba teist päeva ootevalmilt välja sihitud. «Eestlased tulevad,» on üks sakslastest eelmisel õhtul usalduslikult teavitanud kohalikku külaelanikku. «Me ei tahaks neid tappa, aga peame!»

Roomassaare sadamas on mehi lahinguülesandele saatnud kõrgete kuppudega ohvitserid – operatsiooni juhtiv 8. armee komandör kindralleitnant F. Starikov, eestlaste 7. diviisi komandör kindralmajor K. Allikas ning Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik M. Popov.

Temaga kõneles mõni aeg tagasi telefonis kõrgem ülemjuhataja Jossif Stalin isiklikult: «Nagu ma marssal Govorovilt kuulsin, suunati Muhusse ja Saaremaale Eesti korpus. See on õige. Eestlastel on praegu, mille eest võidelda.»

Sõrve tuli puhastada

7. oktoobril 1944 oli Kuressaare sedavõrd hõlpsasti ära võetud, et järgnev, suuresti joomane eufooria ei anna aega kaineks aruteluks Sõrve poolsaarele jäänud saksa relvajõudude meestugevusest ning tulejõust. Oktoobrikuu 8. päeval käsib kindralleitnant Lembit Pärn major Milleril oma komando alla võtta 370 meest, 14 tanketti, 8 suurtükki, 8 kahurit ning just sellise tulejõuga «ära puhastada» Sõrve poolsaar.

See ettevõtmine umbub ja luhtub samal õhtul ja südaööl Tehumardi kivisel ja kadakasel rannaväljal, kus tapeti vastakuti nii raskerelvade kui ka kuulipilduja- ning automaaditulega, aga käsikähmluses läksid käiku täägid, labidad ja noad. Kumbki pool kaotas langenuina mitusada meest.

Ja 10. oktoobril seisid venelased ja eestlased vastakuti sakslastega Ungru ja Pagila küla joonel, kus 2,5 km laiust kitsast maariba kaitses terve sakslaste diviis!

Sellele röögatule jõule pidigi saama selja taha, et siis üllatavalt ja üheaegselt suruda vaenlane kahelt poolt kui kruustangide vahele.

Tänases tagasivaates ütleb kõige lihtsam loogika ja aritmeetika, et otsus dessandiks tuli ilma pikema vaagimiseta ning ajanappusel valmistuti dessandi konkreetseks teostamiseks uisapäisa ja ummisjalu. Dessandi idee seejuures oli õigustatud ja loogiline, ehk isegi parim ja ainuvõimalik lahendus, kuid seejuures täpses, ladusas ning ülimalt salastatud teostuses.

Kuressaares ometigi arutati päris valjul häälel, millise küla rand Sõrves on maaleminekuks kõige sobivam. Kelle poolt ja kuidas konkreetselt reedeti sõjasaladus, jääb tänagi mitme usaldust väärt variandi vahele, aga reetmine oli täpne, asjatundlik ja totaalne.

Tulerusikas hajus

Dessandi kohaleviimise eest vastutasid kõrgete ohvitseridena 1. järgu kapten (tulevane admiral) G. Oleinik ning admiral I. Svjatov. Viimast kutsusid madrused omavahel Ivan Uputajaks, sest mitmeski eelnevas mereoperatsioonis polnud tal kombeks mereõnnetuid lugeda

300. polgu komandör alampolkovnik Ilmar Paul asus kaatrile KM-108, et olla kõrgeim käskiv ja koordineeriv ohvitser maale minevatele eestlastest sõjajõududele.

Kogu eesootava koordineerimatuse ja segaduse käigus suurendas situatsiooni traagilisust ja väljapääsmatust ennekõike ja suuresti side algelisus või päris puudumine.

Öös ja udus hajusid ühte punkti üheks võimsaks tulerusikaks kavandatud jõud hajali paarikilomeetrilisele rannajoonele ja mehi sunniti vette kuni pool kilomeetrit kaldast, sest mingi puurondiga mõõtmine näitas tõepoolest meetri jagu vett, mis aga kalda poole minnes uuesti sügavnes üle pea. Vene mereväelastel puudusid siinse ranna tarvilikud ja kohustuslikud merekaardid.

1959. aastal kirja pandud meenutuses-seletuses tunnistab polkovnik Ilmar Paul: «Sügavus oli rinnuni. Nägin, kuidas algul inimesed läksid kaatrilt vette ilma sundimata ning suundusid kalda poole, aga mõne meetri järel osutusid ootamatult sügavas vees, üle pea, ja vette läinuist neli meest uppusid minu silma all. Kaatrile jäänud kaks võitlejat, nähes uppumist, keeldusid vette minemast, aga keegi kaatri meeskonnast lükkas mõlemad jõuga vette ja nemad uppusid samuti. Käskisin kaatri meeskonnal veel vees ja elus olevad mehed üles korjata, aga nad ei teinud seda.»

Surmasund

Ja sellisel kombel – kui soovite – sünnib-areneb-kordub sügispäeva esimeses ahetuses oktoobrikuu rõskel udusel hommikul Saaremaal Vintri küla liivajoomelisel rannal jälle kord meie ajaloolisest ja geopoliitilisest situatsioonist johtuv sundseis – kõige kõrgemalt antud käsu järel sunnivad Vene merejõud eestlasest sõjamehi kaldal ootavate sakslaste surmarelvade ette, kellele kõige kõrgemalt poolt antud käsk ei luba maha jätta positsioone selles kaotatud sõjas.

Kõiges järgnevas ei käituta kangelaslikult ja surmapõlgavalt mitte mingi idee või ilmavaate nimel – siin kannatavad ja surevad nii soldatid kui ohvitserid ahastavas sundseisus, milles ainuüksi nende meheau peab alistumist alandavaks.

Mehed surevad oma maa vees ning rannaribal, kuhu üks võõras neid jõuga sundinud ja teine võõras taparelvadega ootab. Ja peale nendegi surma räägivad neid sundinud ja neid ootavad veel korduvasti mingist endi ajaloolisest õigusest Tehumardi kadakatele ja Vintri liivadele.

Ilmar Paul jääb kaatrile.

Aga ohvitserid sumavad vette – omi soldateid kannustama ja innustama: majorid Volt, Veltman-der, Amer, kaptenid Einalo ja Raig, vanemleitnant Pärtelpoeg, leitnandid Leibre, Kask, Noorlind

Valdav enamik mehi jäi sel ööl ja hommikul merre – langenuina, uppunuina, haavatuina või üdini ärakülmunuina, nii et kuivale maale jõudnute, maal sõdinud ja langenud meeste kokkulugemisel peame usaldama Vintri meest Hindrek Kleppi, kes Teesu talu all mererannas tummi, kägaras ja liikumatuid mehi kokku luges.

Klepp ei leidnud ühtki granaati. Kuulipildujalindid ja automaadikettad olid tühjad. Langenud eestlasi oli silmili ja selili 40 noort meest, sakslasi – 70.

Valjuhääldajatega kutsusid sakslased pidevalt mehi alistuma ja merest välja tulema. Aga alles kell 14 tõstavad velskrid mingi valge riidetüki, et hakata koos haavatutega kalda poole liikuma.

Kell on 17, kui lõpuks madalikult kivide tagant sadakond meest ühes joones, vaevaliselt ja väsinult, raskelt ja kohmakalt oma vettinud rõivais, nõudliku ja korduva «Hände hoch! Hände hoch!» saatel kohese huku kartuses kaldale lähenevad, sest nad on nii külmunud, et käed ei tõuse puusadest kõrgemale.

Mõni samm enne kaldajoont ja sakslasi vaatas poliitohvitser Felix Pärtelpoeg kella – ta oli oktoobri külmas vees olnud 10,5 tundi.

Polgukomandöri asetäitja poliitalal major Peeter Volt keeldus vangiandmisest. Ta külmast kanged käed ei suutnud tõsta püstolit meelekohta.

Volt palub major Veltmanderit, et see ta maha laseks.Veltmander ei tee kuulma.

Siis ei ürita Peeter Volt relva enam tõsta, vaid langetab oma pea veejoone rõskesse niiskusse. Sõrmedes ometigi on jõudu üheks vajutuseks püstolipäästikule.

Dokumentide vahetus

Major Rutenberg oli juut ning kommunistliku partei liige. Tal ei olnud kaldal eesootava suhtes vähimaidki illusioone. Ja ta teab oma isikliku relva laitmatut toimimist.

Aga teisele juudiverd mehele annab sääl kivide taga rinnuni külmas vees üks eestlasest sõdija oma ligunenud paberid: «Viska omad minema! Minu näost näeb igaüks, et olen eestlane!»

Kapten Alfred Raig oli suur ja tugev mees. Kui tema käskjalg reamees Zoganov haavata sai, võttis kapten soldati kätele ning varjus suure merekivi varju. Lakkamatus raginas, kus abi ei kuskilt, hoidis ta surevat noormeest oma kätel neli tundi.

Mehiselt ja meelekindlalt toimivad sel ööl kaks eestlasest ohvitseri.

Endel Sõgel, tookord leitnandi auastmes poliitohvitser, oli läbi elu paindumatu, vintske ja jäik kommunist, kelle pikad käed takerdasid suuresti ideoloogiavaba eesti keelse kultuuri arengut 1950., 1960., 1970. aastail. Aga Sõgel oli seejuures julge kartmatu mees, kes reeglina hoidis ja kaitses neid, keda ta oma kitsa maailmanägemise järgi liigitas «omadeks».

Keele ja Kirjanduse Instituudi mõnigi toonane teadur võib leida näiteid direktor Sõgla turvavast toimimisest instituudi maine nimel.

Roomassaarest väljumisel südaööl vastu 12. oktoobrit 1944 on leitnant Sõgel samal tendril oma otsese ülemuse kapten Elmar Strömiga.

Tender Strömi meestega läks alul ööpimeduses madalikul kivi otsa, nii et Vintri randa jõutakse siis, kui sügisene meri on juba langenute ja haavatute verest punases õõtses

Tendri meeskond nõuab Strömi sõjameestelt kohest merreminekut.

Meenutades edasist, väitis Endel Sõgel end sedamaid kabuurist püstoli võtnud ja keeldunud meremeeste käsule allumast.

Paul Kuusberg, seda seletust paaril korral kuulnud, tunnistas mulle, et Sõgla jutus on märkamatu «iluviga» – igal uuel meenutusel muutus relva kaliiber

Major Elmar Strömilt pärisin ometigi seejärel üle, kuidas poliitohvitser Sõgel oma meeste eest vaprasti väljas oli. Major Ström ütles sõna-sõnalt:

«Madrused lükkasid ühe minu mehe üle parda. Vesi lõi üle pea. Ma keerasin kuulipildujatoru madruste poole ja hoidsin sõrme päästikul.»

Pole põhjust kahelda, et sellises situatsioonis hoiab poliitohvitser Sõgelgi oma otsese ülemuse eeskujul sõrme päästikul.

See oli ainus tender, mis viimse kui võitleja Roomassaarde tagasi tõi. Strömil ja Sõglal ähvardati sedamaid pagunid maha võtta ja tribunali alla anda. Selle öö meeletuses olid nad need vähesed, kellele soldati elu midagi tähendas.

Viljaterad hobusepabulast

Felix Pärtelpoeg satub Nõukogude ohvitseride sõjavangilaagrisse Saksamaal Hollandi piiri ääres. Tema tulekuks on 6500 meest surnuks näljutatud. Märtsikuu lõpul 1945 hakatakse veel hinges olevaid 1200 meest konvoeerima Rostocki suunas, kus nad plaanitakse vanadel pargastel ära uputada.

2. mai hommikul on neid elus veel 225 meest.

Neid ei toideta enam. Nad magavad lageda taeva all loomade söögiplatsidel ning närivad rohtu ja puukoort. Selles surmarivis võtab Pärtelpoja kõrval vaaruv venelasest ohvitser tee pealt suure hobusepabula ning nokib sealt suhu terveid viljateri.

1973. aastal, kui sõnastasin selle stseeni oma dokumentaal-romaanis «Sõja jalus», võtab Eesti NSV peatsensor A. Adams, endine Eesti Laskurkorpuse ohvitser, selle lõigu välja: «Nõukogude ohvitser nii madalale ei alandunud.»

Punaarmee löökrühma tankide ootamatu ilmumine päästab Felix Pärtelpoja elu tol 2. mai hommikul 1945.

Ta oli end kaalunud 7. oktoobril Kuressaarde jõudmise õhtul. Noor ja tugev mees kaalus siis 93 kg. 3. mai hommikul kaaluvad meest venelastest toibutajad. Kaal näitab 48 kilo.

Soliidses uurimuses «Kampf um die Baltischen Inseln» kirjutab Walther Melzer, et Vintri küla all kaotas eestlaste polk umbes 200 meest langenutena ja umbes 250 vangidena. Minu valduses olevas dessandis osalenu ja vangi sattunu päevikus tõdetakse, et laevaga Sõrvest Lätti suunati 207 vangi, kellest kaks suri merel haavadesse.

Ajaloodoktor Peeter Larin, seni kõige põhjalikum Eesti Laskurkorpuse sõjatee uurija, on ilmsesti kõige usaldusväärsem allikas – dessanti läks 745 meest, kellest tagasi ei tulnud 575.

Nii võime väita, et tema rehkendused on kõige karmimad. Kui teha rehkendus – Larini 575-st maha võtta Melzeri 200+250, saame 125, mis saab olla vaid merre jäänud meeste arv, keda meri hiljem kaldale uhtus või jättis endasse igavesti.

Dessandist rääkimist ei peetud pikka aega sobilikuks ja soovitavaks.

Kui Peeter Larin 1959. aastal valmistub oma kandidaaditöö kaitsmiseks, kus esimest korda tuuakse ära dessandi kaotused, saadab polkovnik Paul kirjad Nõukogude armee kindralstaabile, Balti sõjaväeringkonna juhatajale ning EKP Keskkomitee 1. sekretärile J. Käbinile, et sellise töö kaitsmine võib olla vaid kinnine, s.o salastatud.

Paul oli mures maine pärast, sest kui ta 13. oktoobril kell 13 oli Roomassaares tagasi, langes operatsiooni ebaõnnestumise kogu süü temale kui lahinguväljalt lahkunud komandörile. Paul kannab Roomassaares kogu situatsioonist tõeliselt ja objektiivselt ette 8. armee juhatajale F. Starikovile, kes seejärel Pauli koos 130 võitlejaga merele tagasi kamandab.

Starikov on purjus ja äge ning tal ei ole tahtmist mõista, kus on kurja juur. Starikov lubab anda Pauli tribunali alla kui peasüüdlase.

Kui Starikov valjul häälel lubab Paulilt pagunid maha võtta ning siis seina äärde panna, ei lase eestlaste 7. diviisi komandör Karl Allikas end sellest kisast kriipsugi häirida. Tal on kindrali lampassid ja suus puhas vene keel. Ta raputab sealsamas rusikaid Vene laevastiku nina all: «Kuhu te panite minu mehed?»

Kindral on alati korrektne oma riietuses ning kõnepruugis. Seekord pikitakse lause kõige kõvemate vene kolmekordsetega.

Eesti Laskurkorpuse komandörile kindralleitnant Lembit Pärnale on nüüdsama toimunu ometigi kohe selge. Pärn tunneb ka kõrgete venelastest ülemuste kombeid ja seetõttu ei kiirusta ta sõnastama, et päevaselgelt on süüdlased just Starikov ja Balti Laevastiku meremehed – Lembit Pärn teeb Starikovile selgeks, et on jäme poliitiline viga karistada ENSV vabastamislahinguis eestlasest polgukomandöri. See nullibki esimese ägeduse.

Leningradi rinde sõjanõukogu nõudmisel alustatakse juurdlust. Seda teostavad asjatundlikud ja objektiivsed mehed.

Kindralleitnant D. I. Holostovi ettekande olulisimas lõigus öeldakse: «Uurinud Sõrve poolsaarele tehtud dessantoperatsiooni nurjumise ja asjatute inimkaotuste põhjusi, tuleb nentida, et kahtlemata oli selles suurel määral süüdi Punalipulise Balti Laevastiku torpeedokaatrite grupi juhtkond, kes ei suutnud tagada dessandi maalesaatmist. Kuid mingil määral ei võta see ära vastutust 8. armee staabilt, kes operatsiooni juhtis. Armee staap, kel puudus vaenlasest ettekujutus, ei hoolitsenud luure organiseerimise, lahingu materiaalse kindlustamise ega dessandi tuletoetuse eest. Staap ei lähtunud konkreetselt kujunenud olukorrast, vaid tegutses pimesi, heale õnnele lootes.»

See sõnastus ei riiva milleski polkovnik Pauli. Need on vitsad F. Starikovile.

30 aastat pärast dessanti, järelvaate rahulikus kainuses, kui süüdlasi enam ei otsita ja karistusi ei määrata, ütleb väikest kasvu, lihtsas lahtise kaelusega särgis ning soojades toasussides kindral Filipp Starikov mulle Moskvas, kui tema lapselaps meile teed valab ja küpsiseid pakub:

«Dessant oli minu idee ja minu süü.»

Ma küsisin tookord meie üsnagi pika jutuajamise sees:

«Mis mees oli Lembit Pärn?»

«Vapper ja tark sõjamees. Aga kõva kärakamees!»

Ma ütlen kindralile vaiksel häälel: «Vabandage, Filipp Nika-norovitš, aga selle lause teist poolt olen kuulnud teiegi kohta.»

Kõrgeim kohus

14. oktoobril 1944 on alampolkovnik Ilmar Paul polgukomandöri kohale veel ennistamata.

Samal päeval saabuvad Saksamaal kindral-feldmarssal Ervin Rommeli koju kaks kindralit. Nad teatavad, et uurimused näitavad feldmarssali seotust Hitlerile 20. juulil sooritatud atentaadiga.

Ervin Rommel ei olevat vandenõu osaline, aga ta oli ettevalmistustest teadlik, kuid ei teatanud, kuhu vaja. Feldmarssalil on valida – kas enesetapp või poomissurm pärast rahvatribunali otsust.

Rommel valib esimese. 14. oktoober 1944 on tema surmapäev.

Kindral-feldmarssal Ferdinand Schörner on viimane Saksa kõrgemaist ohvitseridest, kellele Hitler määrab selle auastme. Võimukas ja julm Schörner on ka viimane armeegrupi Nord ülemjuhataja. Tema sõna on kõrgeim Sõrves sõdivaile sakslastele. Schörner satub venelaste kätte vangi 1945. aasta kevadel ning istub Venemaal 10 aastat.

1957. aastal mõistab Müncheni kohus tal veel istuda neli ja pool aastat, sest feldmarssal on sõja ajal ilma kohtuta käskinud maha lasta kaprali, kes purjus peaga juhtis raskes laskemoona-laadungis veoautot.

Leningradi rinde 8. armee juhataja kindralleitnant F. N. Stari-kov kutsutakse Vintri ranna tragöödiast aru andma Moskvasse Georgi Maksimilianovitš Malen-kovi juurde. See on tõepoolest «kõrgeim kohus», kuhu võis kindralit kutsuda – Malenkov oli partei keskkomitee sekretär, poliitbüroo liikmekandidaat ning riikliku kaitsekomitee liige.

«Selle vaibale kutsumise taga oli muidugi Karotamm,» ütles mulle kindral Starikov oma kodus Moskvas. «Tema hoidis ja kaitses omi.»

Ma ei oska kindralilt küsida muud kui:

«Kas kõnelesite pikalt?»

«Ei. Maksimaalselt 8–10 minutit. Polnud ju midagi rääkida. Kõik oli selge.»

Mõne aasta pärast edutati F.N. Starikov prestiižse Moskva sõjaväeringkonna ülema asetäitjaks.

Majori lahkumine

Major Georg Roovik läks koos oma meestega külma merre ja vangilaagrisse.

1946. aastal on Georg Roovik partei Tallinna linnakomitee bürool, kus ta kinnitatakse pealinna hariduselu ühe tippjuhi kohale. Toiming peaks olema pelk formaalsus, sest kõigil tarvilikel tasanditel on ta kandidatuur eelnevalt kinnitust leidnud.

Esimesed pärimised on põgusad ja viisakad.

Aga siis küsib keegi selgesilmne ja tahtekindel:

«Te olite kommunist ja Punaarmee ohvitser, kui te end Vintri küla all vangi andsite. Te tõstsite vaenlase ees käed üles. Näidake büroo liikmeile, kuidas te seda tegite!»

Roovik säilitab enesevalitsemise, aga ometigi tunneb, kuidas need erinevad näod ümber laua kui üheks ainsamaks kokku sulavad, imelik kahjurõõm kissitavates silmades.

Talle ei meenu nälga ega kõhutõppe surevad eesti poisid tööpataljonis. Tema mälu blokeerib loendamatud surmad 1942. aasta jõulunädalal Velikije Lukis. Sest tema emotsioone halvab intensiivne nägemus külmast punasest oktoobrimerest, hallidest sineli-laipadest, mida hoovus ära kannab, ning hirm saada maha lastud Saaremaa rannas juba päris maapiiril, kus üleni külmunud kehas ei olnud ainsamatki jõuraasu käte ülestõstmiseks, mida jätkuvasti nõuti võõras haukuvas keeles.

Major Roovik tõuseb püsti. Ei, ta ei viruta oma tooli kolinal laua all, sest ta on ohvitser, ta paneb tooli oma kohale kõige vaiksemalt. See on sihvakas ja väärikas mees, kes büroo ees teeb kõigi rivimääruste kohase ümberpöörde.

Ta ei ütle neile kõigile ainsatki sõna.

Ta astub välja ning suleb ukse enda järel kõige vaiksemal kombel.

Vintri, oktoober 2004.