Lastekirjaniku mõtlemapanev ja hinge liigutav testament

Mõne päeva eest tuiskas läbi maailma uudistekanalite mingi rahvusvahelise teadlaste ühenduse sõnum, kus öeldi jälle kord, et metalli- ja naftavarud maapõues on lõppemas.

Jah, ega ses teates selle päeva kontekstis midagi rabavat olnukski... Kui just samal õhtul poleks sattunud lugema värsket lasteraamatut «Väike rüütel Rikardo». Raamatut, mis saatuse tahtel kujutab endast selle autori, Henno Käo hoiatavat hüvastijätukirja.

Kõigepealt viib kirjanik lugeja kapakuga keskaega, luues nii taustsüsteemi, kus tegelased ja sündmused saavad areneda sõltumatult meie meeli mürgitavast mürast. Nii satume üsnagi Terry Pratchetti Kettamaailma sarnasesse keskkonda, kus ühes linnas elab üks väike Rikardo-nimeline rüütel, kes linnamüüril koos teiste rüütlitega vahti peab.

Saatanlik kilekott

Kuid väike rüütel teab juba kooliajast, et iga rüütli mehisuse proovilepanekuks tuleb tal kohtuda ja võidelda lohega. Nii saabubki päev, mil Rikardo ja tema hobune Roosi oma ekkemoori-rada pidi laia ilma lähevad.

Rikardo saab näha ühe ahviäri lõppvaatust. Maailma viimane lohe, aheldatud, munemismasinaks muudetud. Ikka kasuahnete inimese kätetöö. «Kogu oma ettevõtmist nimetasid nad uhkelt firmaks,» räägib lohe Rikardole.

Ahnurid («tulnukad») värvib Käo roheliseks (tõsi, sedapuhku kirjasõnas, raamatu on illustreerinud Ülo Pikkov, mitte kunstnikust kirjanik ise), aga kõige ilgemaist saame teada ainult kuulu järgi. Nood «mehed mustas» sõidavad tumedas tõllas ja on kaugelt enne kukelaulu päikesekiirte eest pagenud.

Kui ennist sai mainitud raamatu puhastatud taustsüsteemi, siis juba esimesest peatükist alates rüvetab selle märgilise tähtsusega ese – kilekott.

Muidugi ei saa keskajal kilekotti olla, aga Käo raamatus on (jälle parajalt pratchetlik käik!). Sest mis oleks veel jõulisem raiskamise sümbol. Kirjanik jätkab lohe suu läbi: «Kui on äri, olgu ka korralik pakend /.../. Muide, pakendi eest hoolitsesid salapärased mehed mustas.» (lk 132)

Me võime mõtelda...

Henno Käo ütles kunagi, et täiskasvanute kirjandus on maha käinud ja just seepärast pööras ta pilgu laste suunas. Lapsed on meie tulevik ja lootus. Lapsed on rikkumata. Käo alustas lastekirjanikuna küpses eas ja püsis lõpuni tippvormis. Ta jõudis palju. Aga kui palju võinuks veel jõuda kui meest poleks nii vara meie seast ära kutsutud!

«Väike rüütel Rikardo» annab sellest taas kord kinnitust. Iga lugeja leiab siit oma Rikardo, seda raamatut võib vaadelda kui lõbusat, natuke moraliseerivat muinaslugu, ent niisama hästi kui hoiatusjutustust või teravat tänapäeva nn heaoluühiskonna kriitikat.

Oma viimases teoses autor sõna otseses mõttes mõnitab raiskamist, pillamist, mammonaihalust, õhumüümist («Mida kehvem kaup, seda vägevam reklaam.»). Ülistab aga puhast vett, ürgmetsa, õhku ja päikest. Ning muidugi siirust ja sõprust, mis kõigest hoolimata kusagil alles.

Kuid seejuures saab ta ilusti läbi labaste kibestumusnootideta. Käo on igati Käo. Võib-olla isegi enam kui mõnes varasemas raamatus.

«Rikardogi» on nagu iga teinegi Käo raamat rikas sõnamängude poolest (näiteks matab rüütel rahakoti maha – «paneb maapanka», seletab Käo; tüütu vares räägib «hanekoote» jne); siingi teeme läbi unenäolisi seiklusi (lend öökulli seljas).

Lisaks oskab kirjanik end leebel moel ühe pidusöögi osaliseks möllida, tegelastega ühte lauda asuda. Seda suurema tähelepanuga tuleks raamatu sõnumeid lugeda.

Üpris vastik tegelane – rändurite teejuht vares – loobub viimasel leheküljel ootamatult oma töötasust, ning tunnistab Rikardole: « Ma olen taibanud, et raha polegi maailmas kõige tähtsam. Ja mul on sihuke imelik tunne, et tänu sinule olen ma läinud natuke paremaks.» (lk 138).

Ja kuulake Meistri viimaseid ridu: «Edasi rännati vaid kahekesi: rüütel ja tema ustav hobune. Et mindi keset tihedat ürgmetsa ja oldi keset kauget keskeaga, ei näe me oma sõpru enam. Kuid me võime nende peale mõtelda.»

Võime ja peaksime. Meis kõigis on ju kuigivõrd sedasama varest...