Koorem lapsevankridetaile peal, sõitis Vändra kaugsõiduautojuht Aimur Toobal sel õhtul Estoniale. Kaasreisijateks olid naisevend ja viimase kümneaastane poeg. Tagasiteel pidi naisevend toomaa Rootsist atrasid, heinapallinööri ja poisile kardi.
Rekkajuht jätkab tänini sõite üle Läänemere
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toobali enda sama vana poeg jäi kodutrepile nutma, sest tahtnuks samuti kaasa minna.
Teenijakajutist merre
Veel mitte magama jäänud, aga juba koikusse pugenuna märkas ta, et laev on kreenis ega lähe enam tagasi otseks.
Nüüd hakkas kiire. Toobal äratas magava poisi, aitas ta riidesse. Naisevend oli veel laevas kondamas, kuid trepil said kõik kolm kokku. Ülesminek oli võimatu trepid olid rahvast umbes ja aina enam kaldus. Kolmekesi otsustasid nad ronida trepi sisekülgi pidi, aitasid üksteist edasi ja tõmbasid poissi järele.
Kuid siis juhtus midagi ettenägematut üks altpoolt üles roniv naine klammerdus Toobali jalgesse. Kukkumine. Kui mees ise püsti sai ja võõra naise samuti üles sikutas, olid sugulased juba silmist kadunud. Seal trepil nägi Toobal neid viimast korda, mõlemad jäid laevaga merre.
Tema enda pääsemislugu kuulub pigem imede valdkonda üles laevalaele ta enam ei jõudnud. Hädaabitulede valgel, rinnuni vees kahlas ta ühte teenijakajutisse, mille aken imekergelt avanes. Imekombel lükkas laeva sisemine rõhk laevast õhu ning koos sellega ka akna avanud Toobali laevast välja.
«Ma ei tea, kui palju ma ülespoole ujusin. Õhk oli juba lõppemas, tõmbasin end ülespoole, kui järsku kuulsin ümberringi hääli,» räägib mees. Rõõm oli nii suur, nagu oleks pääsemine käes.
«Kõik on OK.»
Päästeparves ootas ta hommikuni külakuhjas. Kõik nende parvelt 16 inimest jäid ellu. «Merehaigus ajas oksendama, kui enam midagi oksendada ei olnud, siis ootasid, et jalg läheks krampi, see andis sooja.»
Laevaõnnetusest tervena pääsenud, komistas ta kopterilt kuivale maale astudes. Varbad vajasid õmblemist.
Kuigi enda rekka jäi laeva, jätkas Toobal Rootsi vahet sõitmist sõpradelt laenatud autodega. Tööjärjed olid ees ootel. Kuid hirm oli nii suur, et veel pikka aega keeldus ta laevas üksikkajutist, magas riietega ja tuli laes põlemas.
Praegu on 48-aastase Vändra autoettevõtja Aimur Toobali pargis kolm isiklikku kaugsõiduautot. Ta ise võtab ülemeresõite ette umbes kord kuus, kui autojuhtidele on vaja puhkust või vabu päevi.
Abikaasa on korduvalt ärgitanud, et loobugu mees sõitudest. Kuid ta käib ikka. Aga viimased kümme aastat on peres kombeks, et alati pärast õnnelikku randumist helistab mees koju, et öelda: kõik on OK.