Naine ja tütred ootavad Jaansonit koju

Kui Tatjana Jaanson oma abikaasat nende Pärnu-kodust olümpiateele saatis, tundis ta hingevärelust, ent ka kindlust, sest Jüri Jaanson oli ligi kolm aastat kollitanud kriisist üle saanud.

Üheksa-aastane Anita ja neljane Greta Jaanson karjusid laupäeva hommikul teleri ees istudes hääle kähedaks. Tüdrukute ema Tatjana ja vanaema Elle-Mare silmis põles rõõmutuluke.

1987. aastal maailmaklassi sõudjaks tõusnud Jüri Jaanson, armastav isa, mees ja poeg, teenis valusate tagasilöökide, suurte sisemiste kõhkluste ja kiuslike kiibitsejate kiuste Ateena olümpialt ühepaadi hõbemedali.

«Jüri oli unistanud olümpiamedalist väga kaua,» põhjendas Tatjana Jaanson abikaasa pikaajalist karjääri.«See oli puudu. See pani teda pingutama. Teekond on olnud pikk. Kõige tähtsam, Jüri tervis pidas tugevatele treeningutele vastu.»

Piinavad loobumismõtted

Ent veel kahe aasta tagusel sügisel tammus Jaanson ristmikul, kust ei osanud edasi minna. «Ma ei tea, mida peaks 37-aastane mees tegema, et suudaks ühepaadil maailma paremikuga konkureerida. Et jõuda tagasi tasemele, kus olen olnud,» pihtis ta.

Ja lendas siis USAsse Augustasse Igor Grinko, Ukrainast pärit treeneri juurde, kellega koostöö NSV Liidu koondises oli jätnud talle hüvad mälestused. Talvel püstitas sõudja kehalistes testides isiklikke tippmarke, kuid suvi ei toonud murrangut. Sõudeliidu ametnikud soovitasid Jaansonil proovida kahepaati, aga ka see ei liikunud. Jaanson, jonni täis, tahtis spordist loobuda.

Ümberveenmine. Taas lend Grinko juurde tehnikat kohendama, ja MMil lunastas «vana känd», nagu Jaanson end ise nimetas juba 2000. aasta Sydney mängude eel, ühepaadil olümpiapileti.

«Kahel aastal piinasid Jürit päris suured kõhklused,» märkis sõudja naine. «Mitmel hooajal ei tulnud sõidud välja. Noored tulid peale, tekkis raskeid momente. Ka kodustes sõuderingkondades räägiti: vana mees, aeg on sport maha jätta.»

Püüdnud oma arvamusega toeks olla («40 aastatki pole mingi vanus!»), meeldis Tatjana Jaansonile abikaasa ütlus ühes intervjuus. «Teised otsustavad tema eest, nii ei lähe. Jüri peab saama ise otsustada!» lausus ta.

Kuulmishäire mõju

Lapsepõlves haigestus olümpiahõbe sageli raskesse bronhiiti, on ta meenutanud raamatus «Tähetund» (1990 Eesti Raamat). Väga tugev antibiootikumiravi võis kahjustada kuulmisnärvi, oli tema üks oletus. Ja teine, et sündiski kehva kuulmisega.

«Kuulmishäire on muutnud mu elukäiku ja mõjutanud kindlasti ka iseloomu,» on Jaanson öelnud. «Aga mõnes mõttes on kuulmisviga ka hea. Mul on kõrgestiarenenud kehatunnetus, sõudjale tähendab see aga ka veetunnetust.»

Koolipoisina proovis Jaanson suusatamist ja ujumist. Märganud pojas sisemist põlemist, viis isa 16-aastase Jüri Viljandis Anne Freimuthi sõudmistreeningule. Jaansoni anne avaldus kiiresti. Kolinud Pärnusse ja hakanud harjutama Mihkel Leppiku käe all, tuli ta kaks suve hiljem NSV Liidu noortemeistriks.

1987 krooniti ta juba täiskasvanute tšempioniks ja tuli MMil viiendaks. Aasta hiljem debüteeris Souli olümpial kaheksanda kohaga.

Elu kirkaimad hetked koitsid Jaansonile 1990. aasta oktoobris maakera kuklapoolel Tasmaanias. Hing pidutses: ta oli sügavalt armunud oma tulevasse abikaasasse, Moskvast pärit neidu.

«Liidu koondise treenerid rääkisid, et olime Tasmaanias mitteametlikul pulmareisil. Siis otsustasime, et oleme koos ja tuleme koos Eestisse,» lausus Tatjana Jaanson.

Toona pakitses noore mehe kehas ka meeletu füüsiline jõud. Kogenud üliharva esinevat lennutunnet, joovastas ta oma pruuti maailmameistritiitliga.

«Konkurendid olid tugevad. Võib öelda, et võimed lubasid Jüril võita, nagu lubasid ka Ateenas heidelda medali eest,» arutles Tatjana Jaanson.

Leppik nägi edu ette

Leppik, kelle juhendamisel jõudis Jaanson veel 1992. aasta Barcelona olümpial viiendaks, tõstis esile kunagise hoolealuse järjekindlust. «Temas pole midagi erakordset, kuid temas elab tohutu tahtmine. Ta on taasleidnud oma noorusaja sõidustiili,» rääkis ta.

Leppik oli eelsõidu järel Jaansoni medalivõidus veendunud. «Finaalis tegi Jüri kõik, mida suutis. Tehniliselt on ta Olaf Tuftega võrdne, aga füüsilistelt võimetelt oli norralane tugevam.»

Kodulinnas treenerina töötav Tatjana Jaanson, kelle õpilased Andrei Jämsä ja Oleg Vinogradov sõudsid olümpiakanalil neljamehepaadil üheksandale kohale, püüdis ka oma mehele asjatundlikku tuge pakkuda.

«Meil on Jüriga väga hea omavaheline kontakt. Saadan teda veele, võtan aegu, vaatan, missuguses seisus ta on. Plaanid koostab Grinko,» rääkis naine.

Mis saab siis, kui mees teatab soovist tippsportlase rändavat elu jätkata? «Jüri juba vastas: ta tahab perega rohkem koos olla. Lahusolek on olnud suur miinus,» nentis naine.

Novembris ja detsembris viibis Tatjana Jaanson koos tütre Gretaga samuti USAs. «Oli pikk raske treeningulaager. Isa ja tütre suhe muutus lähedaseks. Lahusolek ei mõju abielule hästi,» tõdes ta.

Jaansoni karjäär

• Sündinud 14. oktoobril 1964

• Pikkus 192 cm, kaal 95 kg

• Pärnu sõudeklubi

• Treenerid Tatjana Jaanson ja Igor Grinko

1981

Alustas Viljandis Anne Freimuthi käe all sõudmistreeninguid

1983

Harjutades Pärnus Mihkel Leppiku käe all, tuli esmakordselt Eesti ja NSV Liidu noortemeistriks

1984

Esmakordselt Eesti täiskasvanute meister

1985

NSV Liidu meistrivõistlustel seitsmes

1986

NSV Liidu meistrivõistlustel hõbe

1987

NSV Liidu meister, MMil viies

1988

Valmistus olümpiaks kahepaadil koos Nikolai Tšuprinaga, Soulis ühepaadil kaheksas. «Kindlusetunne kaob mul alati siis, kui ma pole valmis. Siis ma ei usu enam endasse. Nii oli olümpial ka.»

1989

MMi pronks

1990

MMi kuld, maailma karika võit, Eesti parim sportlane

1991

MMil 12. koht

1992

Barcelona olümpial viies

1993, 1994

Eesti meister

1995

MMi hõbe, hooaja ainus kaotus; maailma karika võit

1996

Atlanta olümpial 18. koht, kandis avatseremoonial Eesti lippu. «Puhkan end välja, mõtlen asjade olemuse üle, teen loodetavasti targemad järeldused kui enne.»

1999

MMi seitsmes

2000

Sydney olümpia kuues

«Ütlesin ju, et ärge mind spordis veel maha kandke.»

2001

MMi seitsmes

2002

Plaan loobuda

2003

MMi seitsmes

2004

Ateena olümpia hõbe