Ringvaade – ajastu peegel valgel laial kinolinal

Ringvaadete traditsioonile pani aluse kinovõrgu tekkimine ja areng. Näiteks British Pathe on aastast 1910 näidanud viie minuti pikkuseid nädalaringvaateid – vahetekstidega varustatud 4-5 erinevast sündmusest koosnevaid kroonikapalu.

Ringvaated filmide ees muutusid eriti populaarseks 1920. aastatel, mil nende pikkus kasvas 10-minutiliseks ja heli tulekuga filmimaailma lisandusid ka kommentaarid.

Seega oli 1930. aastateks kujunenud n-ö klassikaline ringvaade: 10–15 minutit nädala (kuu) sündmusi 4–7 erineval teemal, mis omavahel vahepealkirjadega eristatud.

Pääsuke ja Estonia-Film

Pärast II maailmasõda hakkas ringvaadete osakaal seoses televisiooni levikuga langema ja Lääne-Euroopas lõpetati ringvaadete tootmine enamasti 1970. aastate lõpus.

Kuidas on läinud ringvaadetel Eestis? Esimene eesti algupärane ülesvõte on ju tegelikult kroonikapala – 1912. aastal filmis Johannes Pääsuke lendur Utotskini lendu Tartu kohal. Teadaolevalt on Pääsuke teinud kaastööd suurtele Euroopa filmikompaniidele – Pathe, Gaumont.

Siiski vastab ringvaadetele eelpool kirjeldatud mõistes enam Estonia-Filmi toodang. Estonia-Film (1919–1932) loodi vendade Parikaste ja Märskade poolt. Filmiarhiivis on Estonia-Filmi toodang lünklikult tallel alates 1921. aasta tööstus- ja põllumajandusnäituse jäädvustusest Tallinnas.

Märkimist väärivad veel 1923. a laulupeo, vabariigi aastapäeva, kaitseliidu tegemiste jm jäädvustamine .

Teatepulga ringvaadete tegemisel võttis üle Eesti Kultuurfilm (1931–1941), mille toodang ringvaadete osas on üsna terviklikult säilinud alates 1935. aastast.

Filmiarhiivis säilitamisel olev materjal on rikkalik ja annab ülevaate elust Eesti Vabariigis – teemade valik on mitmekülgne, alates kõrgete väliskülaliste visiitidest, paraadidest, erinevatest kultuurisündmustest (laulupeod, raamatuaasta, kunstinäitused jne) kuni olupildikesteni Eesti küladest ja linnadest. Siinkohal on ehk paslik meelde tuletada, et nn laulva revolutsiooni aegadel oli huvi just tolleaegsete ringvaadete vastu ülisuur.

«Nõukogude Eesti»

Esimesed ringvaated «Nõukogude Eesti» ilmusid juba kevadel 1944, mil lahingud Eesti pärast alles käisid, Leningradi Kinokroonika Stuudio egiidi all. Aastast 1945 alustas tööd Kinokroonika Tallinna Stuudio, millest arenes aastaks 1963 stuudio Tallinnfilm.

Ringvaated «Nõukogude Eesti» vahetas 1989. aastal välja «Eesti Kroonika», ikka Tallinnfilmi tiiva all. Viimane ringvaade nägi ilmavalgust 1998. aasta alguses ja kajastas Eesti Vabariigi 80. aastapäeva tähistamist.

Nõukogudeaegsetest ringvaadetest rääkides ei saa mööda minna tõsiasjast, et kuna liikuvad pildid olid muutunud propagandavahendiks (tuletame meelde Leninit: «Kõikidest kunstidest tähtsaim on kinokunst.»), siis autentseid kroonikapalu sisaldasid ringvaated vähe.

Põhiliselt lavastati portreepalu eesrindlikest töölistest, lüpsjatest, vedurijuhtidest jne, et kinnistada tööliste-talupoegade riigi kuvandit, samuti n-ö ekskursioonilaadseid tutvustusi tööstusettevõtetest, kolhoosidest, koolidest jm.

«Ehedad sündmusekajastused» olid enamalt jaolt reportaažid mai- ja oktoobriparaadidelt, EKP kongressidelt – ehk sealt, kus lavastajatöö juba enne ära tehtud. Erandina väärivad märkimist spordiülekanded koos rahva eheda kaasaelamisega.

Nõukogude ringvaate struktuur kujunes 1940. aastate lõpuks: pikkus 10–12 minutit,

4–8 teemat. Temaatilisi (ühele teemale pühendatud) ringvaateid tehti reeglina maipühadeks, ENSV aastapäevaks, oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, aga ka juubelilaulupeoks, olümpiaregati auks Tallinnas jne. Enamasti toodeti kuus kaks ringvaadet, lisaks siis eelpool nimetatud temaatilised ringvaated.

Ringvaated on aga ka omalaadseks ajastupeegliks: nii võib täheldada, et Stalini ajal iseloomustas neid rämepropagandistlik tekst («stalinlik õnnepäike» jne), agressiivne muusikavalik, teemad rasketööstusest, Punaarmeest, valimistest.

Samas – ehkki oli korraldus viia rändkino vähemalt kaks korda kuus igasse kolhoosi- või sovhoosikeskusse, tehti tootmisbaasi tehnilist võimsust arvestades koopiaid vaid kaks-kolm (võrdluseks – 70. aastatel toodeti 25 koopiat), nii et kitsa leviala tõttu ringvaated erilist propagandistlikku eesmärki tegelikult täita ei saanud.

«Sula» ajal mitmekesistus teemade ring tunduvalt – rohkem pöörati tähelepanu kultuurisündmustele, esines ka kriitilisi palu (põhiliselt heakorra ja ehituse vallast), näidati olustikku ja inimeste eluolu, vahel isegi läbi huumoriprisma.

Poliitilise stagnatsiooni ehk Brežnevi ajal ei hiilanud ka ringvaated mingi säraga. Nõukogulik kantseliit on saavutanud oma täiuse, ringvaated on küll tehniliselt hästi tehtud, kuid üsna igavad.

Perestroika tõi uued tuuled ka seni konservatiivsesse ringvaatevormi – ringvaade muutus pigem kunstiliseks autorifilmiks kui kiretuks sündmuste jäädvustajaks: kohati on teemade eristamine ja vastuse otsimine klassikalistele küsimustele – kes, kus ja millal – päris raske. Eelistati rohkem ka ühele teemale pühendumist.

Mis saab edasi?

Aja- ja ruumipuudusel jäävad kirjeldamata ringvaadete tegijad, lausa eraldi käsitlust vääriksid ühtlaselt hea kvaliteediga operaatoritööd läbi aegade; mahuka artikli saaks ka ringvaadete kasutamisest tänapäeval.

Olgem ausad, taaskasutamist leiavad meie arhiivis olevast filmikogust ülekaalukalt just ringvaated – küll ajalooliste filmide tegemisel, aga ka asutuste ja kodukoha ajaloo uurimisel, ka elavdavad kroonikakaadrid muuseumide ekspositsioone jne.

Seetõttu loodan siiralt, et leitakse mingi viis ja võimalus ka tänapäeval filmida kroonikat, mida võiks paarikümne aasta pärast uuele põlvkonnale näidata!