Ultramelanhool – päästerõngas uppunule?

Eesti rokiga on lood nagu kogu eesti kultuuri ja eestlastega üldse. Paranoilisemad räägivad pikaldasest hääbumisest ning paratamatust surmast. Jätame siinkohal iibe, emakeele ja rahvalaulud – pole kahtlustki, et euroliit ja NATO meie traadisemat muusikat programmiliselt arendama ega doteerima ei hakka.

Häid inimesi eesti plaadifirmast hyper.records on külastanud äratundmine, et midagi tuleb antud küsimuses endal ette võtta. Sel kevadel käivitati aktsioon nimega «Eesti rock’i päästmine». Ürituse raames ilmus nüüd ansambli Ultramelanhool esikalbum «Must apelsin».

Ultramelanhool püüab edasi ujuda sealt, kus eesläinutel jõud ja/või tahtmine otsa sai. Üllatuslikult (ning ilmselt juhuslikult) alustavad nad punktist, kus Viljandi postpunkkollektiiv Pööloy Gläänz pärast 10-aastast tegevust 90ndate teisel poolel lõpetas. Mitmed palad (eriti just «Bänd astub lavale») meenutavad Gläänzi hilisrepertuaari, kui lauljaks ei olnud mitte enam Valner Valme, vaid Meelis Sarv.

Mitte apelsin, vaid sibul

Olgugi et Ultramelanhooli näol on tegu uue grupi ning noorte meestega, kaanonis ja traditsioonis istutakse igatahes sügavalt sees. «Must apelsin» liigub nii kontseptuaalselt kui muusikaliselt Vennaskonna ja Metro Luminali laias voolusängis.

Popmuusikas kehtib kirjutamata tarbijakaitsereegel, mis sätestab, et laul peaks jätkuma samas võtmes, milles algas. Samal põhjusel on kõik pop-plaadid keskeltläbi avaloo nägu. Ultramelanhooli veetlus ja isikupära tuleneb minu jaoks eelkõige asjaolust, et nende debüütalbumil ei näi see päriselt kehtivat.

«Musta apelsini» lood voolavad üle omaenese piiride ning viimaks juhtub seesama ka albumi kui tervikuga. Plaadi lõpulugu seisab avapalast kilomeetrite kaugusel/kõrgusel. Oma tõelise telje leiab «Must apelsin» alles kuuendas palas «Peeglite muusika», sealt edasi läheb järjest huvitavamaks. Plaadi kõige nõrgemad ning üheplaanilisemad on minu jaoks just need kaks lugu, mille ansambel enda reklaamimiseks kõigepealt publiku ette tõi («Bänd astub lavale» ja «Oopiumiingel»).

«Pimedus ja lumi» ning «Viimasena seisab armastus» on aga laulud, mis Vennaskonnal ja Luminalil erinevatel põhjustel kirjutamata ning esitamata jäid, ehkki selles suunas pidevalt liiguti. Nimetatud palade näol on tegu ühe viimase aja jõulisema väljaastumisega eesti muusikas. Pealegi on siin, kuhu edasi minna.

«Must apelsin» kannab eneses selgelt hoomatavat sügavuse mõõdet. See album pole mitte pealkirjas lubatud apelsin, vaid sibul. Tuttavlikult tuhmi koore all leiduvad uued kihid, peidetud värvid ning pooltoonid. Korduval kuulamisel avastame üha uusi koolmekohti ja karisid.

Sametine dekadents

Ultramelanhooli looming näib tõukuvat pigem poeesiast kui rokilikust kihust piinata kitarre ja kõrvu. Neil on kalduvus allutada laul ühele hämarale tekstireale. Nimetagem seda ökosümbolismiks või ökonoomseks sümbolismiks, «Occami habemenoa» kui filosoofilise printsiibi rakenduseks popmuusikas.

Mürgitava sõnamaagia lõksu jäävad päriselt vaid paar pala. Ülejäänutes päästab üldpildi variatsioonirohke muusika (Tõnis Veelmaa ja Martin Harak), mis astub tekstidega loovalt dialoogi. Erksaid kõlavärve lisab klaveri ja süntesaatori julge kasutamine.

Suurem osa «Musta apelsini» paladest kannab endas varjamata pretensiooni olla rohkemat kui lihtsalt rokk. Ainuke täiesti lineaarne ning horisontaalne lugu on sellel plaadil «Ilusat und, hr. insener». Grupi käekirjas annab tooni pompoosne teatraalsus, mis näib olevat kontseptuaalne.

Sõnad (Robert Kurvitz) on head, ehkki tihtipeale natuke naiivsed – kord veetlevalt, kord mitte. Neid iseloomustab liikumine kinniskujundite ringis ning alla-kahekümneste sametine dekadents. Üldmuljet raamivad viited enesetapule ning keemilistele sõiduvahenditele. Viimaste mahitusel(?) eksitakse koguni kaks korda Vladivostokki.

Avalugu õhkab klassikalise trivialismi parimate traditsioonide vaimus: «Elu on varjude mäng.» Hiljem lisandub hulgaliselt küpsemaid motiive ning ootamatuid poeetilisi kokkukõlasid (nt «ka mina saan müügiks ja sina, mu õis, oled seemnena müüdud küpress/ ükskord saab vanarauaks ka Siberit läbiv ekspress»).

Eesliini-mehe ja lauljana on Kurvitz vaieldamatu talent. Tehniliselt võib tal veel arenguruumi jätkuda, ent sugestiivset jõudu ja karismaatilisust leidub selle noore mehe meeldivalt pealetükkivas hääles juba praegu kolme keskmise kohaliku frontman’i jagu.

Usun, et nii tema kui mitme loo tõeline potentsiaal avaldub alles kontserdilaval, kuhu Ultramelanhool nüüdsest loodetavasti hoopis sagedamini satub.