Uus aeg unustas nõukogude sõjamärtrid

Raadi memoriaalil konutava pronkssõduri käsivarrel seisab üksildane õllepudel, mille sisse on torgatud närtsinud lilleõis. Kus on pioneerid? Kus on memuaare pajatavad sõjaveteranid?

Kui ajalugu oleks kulgenud teisiti, võinuks ajalehed kirjutada paarikümne aasta eest umbes säärase pealkirjaga lugusid: «Hitlerjugend viis lilli Eesti punavõimust vabastamise nimel hukkunute hauale». Aga sõja võitsid punased ning pealkirjad olid hoopis sellised: «Pioneerid viisid lilli Eesti fašistidest vabastamise eest langenute hauale».

Mõlemal poolel võitlesid eestlased heas usus Eesti vabaduse eest, ent tegelikult olid nad mutrid hoopis suuremas masinavärgis. Ükskõik kumb pool poleks ka võitnud, ei jäänuks nende lastel suurt valida – vastavalt kas hitlerjugend või pioneeriorganisatsioon.

Naiivne oleks muidugi arvata, et eesti soost SS-laste poolel ei olnud veendunud natse. Või uskuda, et punaväelaste seas polnud veendunud kommuniste. Ent enamik neist olid lihtsad ideoloogiast määrdumata poisid, kellele ei antud valikuvõimalust. Paljud neist pidid surema.

Parem kui mujal

Tartumaal on umbes paarkümmend nõukogude sõdurite ühishauda, millest sõja võitjad kujundasid ümbruskonna pühamud. Ent sõda polnud kaugeltki võidetud – nende kangelaslikku vabadusvõitlust on hakatud viimasel kümnendil pidama vähem tänuväärseks kui teisel pool fronti võidelnud vendade oma.

Nõukogude ajal rüüstati füüreri poolel hukkunute haudu ja maeti neile lihtsalt peale. Uuemal ajal on lõhutud näiteks Pauluse kalmistu punaväelaste hauaplaate. Terveks jäänud plaadid seisavad nüüd juba aastaid surnuaia kuuris.

Käisin Tartumaal vaatamas üheksat mälestussammast ja ühishauda alates kindralmajor Pavel Andrei poeg Potapovi hukkumiskohast ning lõpetades ühishauaga Elvas, kuhu on maetud nii kodusõjas (loe: Vabadussõjas) surma saanud hiinlasi ja läti kütte kui Suures isamaasõjas langenuid.

Mida arvata viimasel ajal Kolmandale Reichile külge poogitud Eesti vabastaja imagost? Tartu külje all Lemmatsis on tankitõrjekraav, kuhu natsid loopisid teise ilmasõja ajal väidetavalt 12 000 laipa. «Inimesed, olge valvsad!» seisab tahutud plaadil. Samas on suur monument, mille jalamile noorpaarid käisid veel 15 aasta eest lilli viimas. Enam ei käi keegi, ehkki monumendi sõnum jääb samaks – inimest ei tohi tappa.

Jalutasin juunis Pärnumaal Vändras poolkogemata otsa ühele punavõitlejate kalmistule, mida polnud aastaid hooldatud: osa hauakive oli paigast ära, võsa lokkas kõikjal. Oli näha, et seal on kohalike joodikute meelispaik.

Hauaplaatidel seisnud nimedest vaid üksikud olid slaavipärased.

Tartumaal ma õnneks midagi seesugust ei leidnud, nähtutest kõige hullemas seisus on ehk Koosa ühishaud, mille obelisk ja hauaplaadid vajaksid puhastamist ning kirjad ülegraveerimist. Samas on näha, et leidub sinna igal kevadel lillede istutajaid ja lõikelillede toojaid jagub vististi ka 9. mail.

Keegi on korrastanud neidki nõukogude ühishaudu, mis muinsuskaitseametnike mälus peaksid olema veel praegugi hooldamata ja lagunenud. Postimehele teadaolevalt on Venemaa suursaatkond asunud viimastel aastatel toetama vene organisatsioone, et need taasväärtustaks ja hooldaks oma kangelaste kalme.

Sakslased maksavad

Riigi muinsuskaitseamet tegeleb küll haudade kaitsmisega, kuid mitte ajahamba hammustuste eest.

Muinsuskaitseameti vallasmälestiste peainspektor Ülle Jukk tunnistab, et Kolmanda Reichi ja Nõukogude Venemaa eest langenute haudade heakorra vahel valitseb kontrast. «Teine pool on suhteliselt unarusse jäetud,» räägib ta. «Saksamaa ja Eesti vahel on kokkulepe ühishaudade korrashoidmiseks, aga Venemaaga meil selline leping puudub.»

Valla armust

Saksamaa maksab oma sõjameeste säilmete otsingud, identifitseerimise ning matmise ja monumentide püstitamise kinni, aga Venemaa pole seda varasematel aastatel teinud. Nõukogude haudade ja mälestusmärkide korrashoidmine ei paista olevat ka Eesti riigi asi, ehkki neis haudades on palju eesti mehi.

Tartumaa ühishaudu hooldavad kohalikud omavalitsused ja/või surnuaiavahid on sellega enamasti hästi toime tulnud, olgu siis Vara kalmistul, Suure-Kambjas, Kallastel või Rannus. Ent omavalitsustel pole vahendeid kangelashaudade kapitaalsemaks kõpitsemiseks.

Külitse ühishaud on jäänud aga hoopis eramaale ning oli pikka aega räämas. Osa hauaplaategi vehiti sisse. Ent esmaspäeval käisin seda raskestileitavat hauda vaatamas ja märkasin, et oli kärbitud nii hauda ümbritsevat hekki kui korrastatud hauaplaate.

Sellal kui Saksamaa identifitseerib saksa korralikkusega oma hukkunute säilmeid, võib tõepoolest juhtuda, et mõne nõukogude kangelashaua all pole samale nimele kuuluvaid säilmeid või mis veel hullem – tegu polnud üldse sõduriga.

Samas avaldas Jukk veendumust, et mingi ulatusliku ja sihiliku pettuse kahtlustamiseks pole vähimatki põhjust. «Maetute kohta on muinsuskaitseametil olemas ka pikad matmisnimekirjad,» ütles ta.

Ka peaasjalikult Vabadussõja mälestuse eest hoolitsev Enn Voika ütles, et nõukogudeaegsed ühishauad on Eestis enamasti kehvapoolses seisus. «Kui need sambad ja hauakivid on juba paika pandud, siis peaks keegi ka nende eest hoolitsema. Olen ise näinud Hiiumaal ja Saaremaal täiesti hooldamata punaarmeelaste ühishaudu,» lausus ta.

Voika tuletas meelde, et meile siin Eestis meeldib näha oma väikest pildikest Teisest maailmasõjast, mille kohaselt eesti soost SS-lased võitlesid isamaa vabaduse eest. Ent suurem pilt on see, et tänu Nõukogude Venemaale ja ka Eesti laskurkorpusele võideti ülemaailmne sõda natsirežiimi üle, mis tappis miljoneid slaavlasi ja ajas ahju miljoneid juute.