Laste laulud, seekord suurtele lugemiseks

Hando Runneli lastele kirjutatud luulekogud on suureks saanud. Ses mõttes, et saanud kokku samade kaante vahele, pisikestele mõeldud piltidest priiks ja seeläbi justkui täiskasvanumaks.

 Suureks on saanud ka need lapsed, kes lugesid kord emme ostetud raamatust nutika lutika tegemistest, mõnusast elust mudamere ääres, riinimandast, korstnapühkijaks hakkamisest ja mitmest muustki asjast. Runneli esimese lasteraamatu ilmumisest on möödas kolmkümmend aastat.

Raamat jaotub viide ossa. Neli esimest kannavad samu pealkirju, mis varasemad luulevihud: «Miks ja miks», «Mere ääres, metsa taga», «Mõtelda on mõnus» ja «Taadi tütar». Viienda osa pealkiri «Suureks saamine» on tervele kogule pealkirja andnud ja nood luuletused pole varem sellises koosluses silma alla sattunud.

«Suureks saamine» pole tellismüüri kombel valmis materjalivirnast võttes kokku laotud. Pigem kiviaia ehitaja moel sobitatud ja seatud. Midagi on juurde tulnud, midagi välja jäänud, järjekord teiseks sätitud. Raamatupidaja kombel näpuga rida ajades tõdeb, et «Mõtelda...» neljakümne üheksast luuletusest on teiste seltsi valitud kolmkümmend üheksa. Nutika lutika toimetamistest pajatavast seitsmest luuletusest jäi alles neli. «Miks ja miks» seevastu sai neli juurde.

Nõnda ei ole koondkogu ainumalt ekskurss lapsepõlveradadele. Vanade tuttavate seast leiab mõndagi uut. Siin on palju igiomaseks saanud salme, mida suureks saanuna on hoopis teine tunne lugeda. Siin on salme, mis tunduvad jõukohased olevat üksnes suureks saanutele («Mu juurde kummarda», «Tule, mu õekene, ühes» ja mitmed teisedki).

Lihtsuse võlu

Või kas ja kus on üleüldse ja ülepea see piir, mis ühest luuletusest just nimelt laste või täiskasvanute luuletuse teeb? Vahekriipsu vedamine oleks rumal tegu. Üldise arvamise kohaselt peaks lastele lihtsatest asjadest hästi lihtsalt kirjutama. Maailm on täis säherdust värsitreimist.

Ka Runnelil on pealtnäha hästi lihtsaid, hästi lühikesi luuletusi. Justkui oma laste lõbustamiseks moka otsast poetatud, pole eriti riimigi sätitud, pealtnäha ka suurema sisuta. No nagu näiteks hüpituslaululik «Laste kaebelaul».

Talv jõuab kätte,

mees istub kambris,

kana alles väljas:

kaak-kaak ja

kaak-kaak!

Viis lihtsat rida panevad aga aru pidama. Miks on mees kambris? Miks jättis ta talve tulekul kana välja? Miks on pealkiri just laste kaebelaul? Ega siin miskit tarka välja mõtle. Pole vajagi. Luuletus ju toimis – maalis lihtsate vahenditega pildi ja ärgitas mõtte liikuma.

Mängitav emakeel

Runnelit lugedes jõuab nii väike kui suur tõdemusele, et emakeel, pühakspuutumatuks peetu, annab mõnusalt mängitada. Kui luuletajal ikka tarvis on, siis väänab ta käändeid ja käänab pöördeid. Luuletuses «Jaan» kõneleb ta nii:

Saime metsas maasikaid

väikse topsitäie.

Nende veri punane

sõrmi külge jäie.

Laps, kelle suupärast kõnepruuki pidevalt parandatakse, itsitab pihku – näe, mis luuletaja on teinud! Tekib niisugune korsetist vabanemise tunne. Et emakeelega sedasorti trikke teha, peab seda muidugi enne väga hästi tundma! Luuletus läheb edasi:

Metsa ääres äragi

sõime topsitäie.

Aga linde rõõmus laul

kauaks kõrvu jäie.

Ja ühtäkki on kõik suved meeles, eriti need lapsepõlve omad ning hingel hakkab hää.

Luulekogu alapealkiri on «Laste laulud ammu ja homme». Raamatu soliidne vormistus passib paremini suurtele. Loodan, et nende vahendusel jõuab luulekogu ka väikesteni. Runneli luuletused võivad olla ammu kirjutatud, aga homme loeb neid mõnuga uus põlvkond pisikesi, kes omakorda peagi suureks saavad.

Raamat

Hando Runnel

«Suureks saamine»

Pildid Jüri

Arrak.

Ilmamaa, 2004,

223 lk