«Hiired mässasid Pireti isa töötoas ja hävitasid pabereid. Neil polnud aimugi, et seal paberite peal olid kirjas hiirtega tehtud katsete tulemused.» Natuke absurdihõnguline lastejutt keerleb võidusõitjast presidendi Kornelius Sähka, mõnusa hiireuru ja kahe poisi ning tüdruku ümber. Vaieldamatult on kõige koomilisemateks tegelasteks hiired.
Contra muudab vaimukustega halli pühapäeva helgeks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Sähka peaks sõitma avama Suurevarba internetipunkti, ühtlasi aga jooma Pireti isaga paar õlut. Sõitmistegevuselt eksitatakse teda kogu aeg: kord läheb ta häda tegema ja kohtub metsas põdraga, kord aga eksib teelt, et teha võõra võidusõiduautoga üks ring. Just nagu Rolandas Paksas, on president Sähka endine kihutaja.
Kunagise lauljakarjääri eest valisid teda presidenditoolile naised, kihutamise eest aga mehed. Tähelepanuväärne on seegi, et köögi hiirteuru hiir Sami sõbrustab arvutihiir Mousega, kellel omakorda on ebameeldivaks harjumuseks viirusi levitada.
Laste mütoloogia
Nii et lastepärast mütoloogiat valdab Contra väga laialt ja intensiivselt.
Kõik need asjad on kokku seatud nii vaimukalt, et paneb lausa imestama. Lastejutu kirjutamise juures on omapärane see, et peatükke muudkui lisandub: sa ei pane tähelegi, enne kui 30. peatükk juba käsil. Ja samas pole ju juhtunud midagi põhjapanevat, hiired tegutsevad endiselt edasi, president on ikka veel teel.
Contra on oma lasteraamatut kirjutades tabanud ära nõksu, kuidas olla ühtviisi loetav ja huvitav niihästi poistele kui ka tütarlastele. Kaasa on aidanud seegi, et ta on oma raamatule saanud naissoost kujundaja (Urve Puussepa), kes näiteks Pireti joonistab üles viimase moe kaanonite järgi ja hästi ilusas kleidis.
Kuna Contra jääb ka proosateost kirjutades eelkõige luuletajaks, siis paneb ta hiirte kui kõige eksootilisemate tegelaste suhu alati värsskõne. Kirjandusteooria on ju sedastanud, et kõige võõristatavamad tegelased rääkigu ikka kõige võõramat poeetilist keelt.
Hiirte mäss
Selle normi sõnastasid ja avastasid paljudes kirjandusteostes vene formalistid (nn võõritusefekt). Ja nii siis räägib Professori-nimeline hiir, kes on üleni paljas ja kellele inimesed on katsete käigus sisse süstinud inimese ajuraku, et ta ülitargaks muutuks, aga samas looma funktsioonid unustaks:
«Näiteid ajaloost on ju küllalt leida, kuidas jagada ei suudetud suurt leiba. Ja kui hiired näevad juustu, ilma et see kõhtu mahutuks, muutuvad nad näljasurma hirmus rahutuks.
Hiired võivad alustada mässu, keerata nii kogu elu nässu. Need, kes sööki toovad, selle ära peidavad, teised selle eest neid kassi ette heidavad. Ja siis toitu paaniliselt otsides, kõik me pesad lõhutud saab klotsideks. Lõpuks enam juustu ükski hiir ei söö, ise ära teeme kiskja kassi töö järsku hiired hiiri surnuks purevad, pooled ellujääjad kah veel nälga surevad. Nii on otsa saanud mõni sugupuu, sellest räägib ajalugu ju.»
Contra lastejutt ei meenuta ühtegi teist varasemat seni loetud teost. Või kui, siis fenomenaalse muinasjutuvestja Lemony Snicketi omasid, täpsemalt ehk ei hakkakski siinkohal määratlema.
Igatahes tõuseb tuju hoobilt, kui seda lugeda.
Raamat
«Presidendi suur saladus» Contra
Kirjastus Mina Ise, Piitsaküla 2004