Tartusoomlasel Mihkel Keral pole kiiret kuskile

Soome poiss Mika Keränen (30) tuli Eestisse justkui midagi tõestama. Tuli siis, kui üksteist aastat tagasi Karjala aianduskoolis rääkis eesti neiu Eva talle Eestist ja ütles, et poiss siin küll kuidagi hakkama ei saaks.

Aga ta sai. Lausa nii hästi, et promob praegu Helsingis Eesti Instituudis eestlaste kultuuri ja soovitab kõigil Eestisse kolida. Ise ta ütleb, et tema kodu on Tartus, Soomes on ta vaid komandeeringus. Ja ütleb seda täiesti puhtas eesti keeles.

1993. aastal Eesti Põllumajandusülikooli aiandust õppima tulles ei osanud Mika sõnagi siinset keelt. Peagi õppis ta Tartu Ülikooli kõrval asunud Miša kohvikus ära esimesed eestikeelsed laused: «Sada grammi valget ja sada grammi punast salatit. Ja üks morss.»

Siis aga hakkas eesti keel meeldima. Kuna Tartus käis kogu asjaajamine eesti keeles, jäi see külge ja aasta pärast veenis ta Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis inimesed nii ära, et need võtsid poisi rõõmuga eesti filoloogiat õppima.

Metamorfoos

1997. aastal Mika identiteet lõhestus. Temast sai Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) üks taasasutajaid ja sündis Mihkel Kera, kes hakkas eesti keeles luuletama. «Luuletaja Mihkel Kera liigub NAKi seltskonnas ja keegi ei saa arugi, et ta on soomlane,» räägib täna Soomest Tartusse puhkusele tulev Mika Mihklist.

Praegu hakkab Mihkel Kera Mika Keräneni üle võimust võtma. Ta tahab Mika passi kirjutada enda nime, sest siis on lihtsam taksot tellida. «Uuele tänavale, Mihkel Kera, palun.»

Uuel tänaval, Annelinna korteris elab Mika ämm Kea, kes on Eva ema ja Evamaria ning Emma vanaema. Tartusse tuleb Mika siis, kui Soomes ei pea olema. Kui vanemal tütrel Evamarial on koolivaheaeg, tuleb pere ka kaasa.

Parim asi on siin see, et saab värsket viilutamata leiba ja kodus vaaritatud toitu. «Kahjuks on eestlaste seas kodus süldi tegemine ära kadunud,» kurdab Mihkel Kera, kelle arvates on Eestis kuradima head söögid.

Eesti Instituudis vastuvõtte korraldades pakub Mika Keränen ikka külalistele ka Eesti kama. Kuid seda tuleb pakkuda väikestes topsides, muidu läheb kama raisku.

Tartu vaim

Soomes pakub ta külalistele ka muud head ja paremat Eestist. «Ma ei too ühtegi asja siia selle pärast, et see on Eesti asi, vaid selle pärast, et see on lihtsalt väga hea,» räägib Mika, kes on muu hulgas tõlkinud soome keelde ka eesti kultuskirjaniku Kivirähki «Romeo ja Julia» ning hea sõbra Mehis Heinsaare novellromaani «Härra Pauli kroonikad».

Raamatuid on ta isegi kirjutanud, küll peamiselt luulet. Ent jõulude ajal jutustas ta tütar Evamariale loo Supilinna tüdrukust, kes on väga tema moodi.

Et tirtsule see lugu meeldis, mõtles Mika arvutiajastu lastele jutu eestikeelsesse raamatusse panna. Kas raamat ka ilmub, sõltub sellest, kuidas ta välja tuleb. Kui ei tule, siis ei ilmu. Kui tuleb, ilmub ta mingi sellise nime all, et ükski sõber aru ei saa, et tema selle kirjutas.

Kuid küll ta tuleb. Sest Mika naudib kirjutamist täiel rinnal. «Kirjutades on mul selline tunne, et Tartu vaim hõljub arvuti kohal,» ütleb ta ning üritab siis välja mõelda, mis või kes see Tartu vaim ikkagi on.

«Tartu vaim on ülikooli juures, aga mitte ülikooli sees. See ongi see suits, mida inimesed tõmbavad ülikooli ees või kuskil veel kaugemal. Tartu vaim on kunagi ülikoolist välja visatud. Ta on küll seal õppinud, aga tal ei ole matriklit,» arutleb ta.

Kõige paremini iseloomustab Mika arvates seda kahtlast tegelast keeruline sõna precésence scenic (selle sõna palus ta nimme lehte panna).

Igatahes Tartu meeldib talle sada korda rohkem kui Tallinn. «Kõige ilusam koht Tallinnas on autobussijaam, sest Tallinnast äratulek on kõige meeldivam tunne,» räägib ta.

Arvu iks saa

Mida rohkem lõuna poole, seda mõnusam. Kuid Eesti ei lõpe Tartuga. Vastupidi, Tartu on Mika arvates Võrumaa eelkindlus. Võrumaal sõber Peeter Lauritsa juures Kütiorus on ta tõlkinud muuseas ka Mehis Heinsaare raamatu.

Võru keele kohta ütleb Mika niipalju, et arvu iks saa, aga kõnõlõma es nakka. Kord ülikooli ajal Luhamaal murdepraktikal olles mõtles ta, et ega nende võrokestega kirjakeeles rääkida maksa, need räägivad samas keeles vastu.

Et panna nad ikka võru keeles rääkima, purssis ta võru-soome segakeelt. «Tegelikult õudselt napakas keeles, mille üle mul oli jube piinlik. Vähemalt ei olnud see kirjakeeles, siis nad avanesid,» meenutab Mika.

Missos pani ta oma filoloogimärkmikku kirja võrukeelse sõnapaari «Saku rosk». Nüüd saab Tallinnas õlut küsides öelda: «Üks Saku rosk, palun.»

Eestlaste õllekultuuriga on aga hoopis omaette lood. See meeldib talle. «Ma teen kohe neli toopi õlut välja sellele inimesele, kes näitab mulle, kus on Soomes võimalik õlle kõrvale tellida küüslauguleibu, ube ja juustu,» lubab ta.

Hea nali

Veel meeldib talle eestlaste huumor. Mida mustem, seda parem. «Kui keegi ei pea vastu, vaadaku parem ladinaameerika seebikaid,» soovitab ta.

Ja muidugi meeldivad Mikale eesti naised. Nad on tihtipeale kooliõpetajalikud, näiliselt kurjad, kuid neil on asjadele põnev lähenemine. Soome naistel oleks tema sõnul eesti naistelt väga palju õppida, eeskätt võrgutamise kunsti.

Kunagi, kui Soomes kõik asjad korda aetud, võtab Mika oma eesti naise ja tüdrukud kaasa ja tuleb päriseks Eestisse. Enne tuleb aga korraldada Soomes üks eesti roki festival, foto- ja kunstinäitus ja veel midagi.

Aga kiiret sellega pole, sest oma Eesti promomise missioon on esmalt vaja ära täita. «Ma ei tahaks kiirustada selles elus. Kuhu siin kiiret on?» ütleb ta põhjapanevalt.

CV

Mika Arto Juhani Keränen

• Sündis 24. novembril 1973 Põhja-Karjalas.

• 1992 lõpetas Kitee keskkooli. Ilomantsi aiandustehnikum ja Eesti Põllumajandusülikool jäid pooleli. 1999 lõpetas Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal.

• Sõjaväest keeldujate asendusteenistuse ajal töötas Soomes kodumaiste keelte uurimiskeskuse teadurina, hiljem tõlkebüroodes eesti-soome tõlgina.

• 2002. aastast juhib Eesti riigi toetatavat Eesti Instituuti Soomes.

• 2003. aastal andis Mihkel Kera nime all välja luuleraamatu «Tähelepanekuid noorusaastatest».

• Abielus, tütred Evamaria (9) ja Emma (2).

Arvamused

Peeter Laurits, fotograaf

M ika on minu meelest hästi fenomenaalne inimene just selle poolest, et ta ühendab endas väga hoogsa boheemlase, kellel on hästi loominguline lend, kui ta lendab, väga täpse ja jõulise ametnikuga.

«Mullatoidu restorani» näitus Helsingis, mida Mika korraldas, oli üks täpsemaid näitusi üldse, mis mul on olnud.

Mina teadsin Mikat varasemast ajast väga hea poeedi ja sõbrana ning ma ei lootnud sellelt näituselt väga erilist tulemust. Aga ta tegi palju paremat tööd kui saatkonnad tavaliselt näitusi korraldades.

Vähesed saavad aru, et Mika on soomlane. Ta on ju nii kaua Eestis elanud ja valdab keelt nii hästi, et vaid väga pehme aktsent võib ta reeta.

Kalle Voolaid, tõesti hea sõber

M ikal on kaks identiteeti. Üks neist on eesti identiteet, kui ta on Mihkel Kera. Tema on küll rohkem eestlane kui paljud meist päriseestlastest.

Ta põleb rohkem, kui paljud meist põlevad, mõnede probleemide puhul.

Mõnikord olen isegi sunnitud häbiga vaid noogutama, kui Mika mulle energiliselt mõnest probleemist räägib, millest mul aimugi pole. Siis olen läinud koju ja vaikselt ennast ka asjaga kurssi viinud.

Mikaga koos olles sunnin teda alati rääkima jalgpallist, kuigi tema tahaks ehk vahepeal ka millestki muust rääkida.

Kui temaga kokku saame, räägime ka valge peaga tüd-rukutest, kuna meil on mõlemal hästi valge peaga tütred, kahe peale tervelt kolm tükki.