/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/02/09/130563t1h14fd.jpg)
Justiitsministeeriumi koostatud analüüsile vastanud 13 asjatundjast kümme leidsid, et kanepi ega ühegi teise meelemürgi tarvitamist ei tohiks kangematest leebemalt karistada.
Eksperdid ei poolda leebemaid kanepikaristusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Analüüsi koostajad jagasid ekspertide väited kuude rühma.
Esiteks leitakse, et selline avalik eristamine võib anda signaali, nagu poleks kõik narkootikumid ohtlikud ja osa neist on rohkem lubatud kui teised.
«Karistuste diferentseerimine on reaalselt mõeldav vaid leevendamise suunas ning see annaks ebasoovitava märgi riigi narkopoliitika leebumisest,» võtavad analüüsi koostajad ekspertide seisukoha kokku.
Leitakse, et näiteks kanepikaristuste kergendamine võimendaks noorte seas levinud väärarusaamu, et see aine on ohutu, ja takistaks narkoalast ennetustööd. «Kanepi tarvitamine viib suurema tõenäosusega ka amfetamiini ja teiste narkootikumide tarvitamisele,» seisab dokumendis.
Ei halastata ka ravimitele
Kriitilised ollakse ka ülejäänud ohutumate ainete suhtes. Näiteks leiavad eksperdid, et karistuse ähvardusel peab takistama niisuguste retseptiravimite omamist ja mittesihipärast kasutamist, mis kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hulka ja mida saab kasutada sõltuvalt annusest näiteks joobe tugevdamiseks.
Leiti ka, et narkomaanide kuritegevus on elanikkonna üks peamisi kuritegevusega seonduvaid hirme ning märk narkopoliitika oletatavast leebumisest võib vähendada usaldust õigussüsteemi vastu.
Pikaajaline tarbimine on alati ohtlik
Teiseks väitsid eksperdid, et ühe narkootikumi teisest ohutumaks pidamine on suhteline, sest oleneb näiteks vaadeldavast ajaperioodist ja oluliseks peetavatest kriteeriumidest.
«Erinevate narkootikumide puhul avaldub nende kahjulik toime erineva aja jooksul ja erineva intensiivsusega, kuid pikaajalisel tarvitamisel võib ka suhteliselt leebe toimega aine (nt kanep) ohustada elukvaliteeti kokkuvõttes rohkem kui lühiajaliselt tugevama toimega aine,» märgitakse dokumendis.
Ainetega seotud riskid olenevad muuhulgas nende manustamisviisist. «Erineva kahjulikkuse astmega ainete nimekirjade koostamine on keerukas ning nõuaks eelnevalt põhjalikke Eesti olukorda käsitlevaid uuringuid erialaspetsialistide (eeskätt psühhiaatrite) poolt.»
Segud tekitavad segadust
Asjatundjad tõdevad veel, et probleemid võivad ilmneda ainete segude puhul. Näiteks võivad segu üksikud komponendid olla legaalsed või kuuluda «vähemkahjulike» ainete klassi, kuid nende koostoime suurendab tervisekahjustuse riski (analoogiliselt alkoholi ja mõne ravimi koostoimega).
Kolmandaks leitakse, et organiseeritud kuritegevus teenib tulu mistahes keelatud ainete vahendamisega - kui üks legaliseeritakse, võetakse ette teine.
«Mõne aine eest karistuste leevendamisel võib kurjategijatel tekkida huvi tähelepanu ümber jagada, nii et sellega seonduva salakaubanduse või muu illegaalse tegevuse maht kasvab.»
Analüüsi koostajad tõdevad ka, et puuduvad andmed, mis lubaks hinnata erinevate ainetega saadud kriminaaltulu mahtu ja sellest tulenevalt erinevate ainete «ühiskonnaohtlikkust».
Bürokraatiat tuleks juurde
Neljas argument on see, et erinevate narkootiliste ainetega seotud karistuste seaduses eristamine muudaks õigusrikkumiste menetlemise keerukamaks.
Märgitakse, et lisaks suure ja väikese koguse eristamisele, mis on juba tekitanud vaidlusi riigikohtu tasandil, tuleks hakata arvestama aine liiki ning välja töötada täiendavad juhised erinevat liiki ainete segude puhul toimimiseks.
«Menetluse keerukamaks muutumine teeb selle aeglasemaks, koormab õigussüsteemi ning takistab kiire ja vältimatu karistuse põhimõtte kohaldamist.»
Naabrite suhtes ebaaus
Viiendaks toovad analüüsi koostajad välja selle, et euroliidu riigid kasutavad narkootikumide vahendamise vastu pigem karmi poliitikat.
«Narkokuritegude osas seaduste leevendamine võiks anda ebasoovitava signaali, sh naaberriikidele. Eesti on olnud passiivne EL narkoteemalistesse abiprogrammidesse panustamisel ning sel taustal võib karistuspoliitika leevendamine näida ebasobiv.»
Kuues argument on, et diferentseerimist kasutavate välisriikide näited ei tarvitse Eesti oludesse sobida. Seda peaks enne analüüsima, võttes näiteks arvesse narkootikumide tarvitajaskonna sotsiaaldemograafilist struktuuri, tarbimise struktuuri ja trende ning olukorda Eesti naaberriikides.
Eestis ringleb ohtlikum kraam
«Narkootikumide tarvitamise struktuur pole teistes riikides enamasti võrreldav Eesti oludega, nt puuduvad mujal enamasti kogemused meil uimastisõltlaste seas laialt levinud fentanüüli ja 3-metüülfentanüüliga.»
Kanepi puhul ei tarvitse sobida selle vähemohtlikuks aineks tunnistanud Suurbritannia näide, kuna vastandina Eestile on seal kanepi tarvitamine viimastel aastatel märgatavalt vähenenud.
Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur leidsid eelmisel nädalal Postimees.ee's alanud debatis, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas.
Esmalt tuleks nende nägemuses hakata tarvitajatele suunatud karistusi leevendama ning sealt saaks liikuda edasi, kuni jõutakse kõigi narkootikumide teatud piirides legaliseerimiseni.
See vähendaks Sootaki-Vahuri hinnangul Eestis ülekriminaliseeritust ja aitaks ühtlasi narkoprobleemiga tõhusamalt tegeleda.