Üks ringhääling – kaks keelt

Andres Jõesaare arvates vajab rahvusringhäälingu ja riigi vaheline keel selget mõistetes kokkuleppimist, siis saab ka eesmärkidest rääkima hakata.

Kui ühes keeles kõnelejad omavahel suheldes kasutatavatest mõistetest üheselt aru ei saa, tekib tragikoomiline olukord. Kui konkreetselt institutsioonidest rääkida, siis rahvusringhäälingu ja rahandusministeeriumi vaheline keel vajab selget mõistetes kokkuleppimist. Kui mõisted paigas, siis saab ka ehk eesmärkidest rääkima hakata.

Mõistetest. Denis McQuaili järgi on avalik-õiguslik ringhääling (AÕR) avalikult rahastatud, kasumi mittetaotlemise põhimõttel toimiv ringhäälingusüsteem. Ta tugineb üldisele avalikule huvile, mis erameedias kasumit mittetootvana kõrvale jäetakse. AÕRis on esikohal ühiskonna vajadused, mitte tarbimisvabadus ja turujõud.

Eesmärkideks on üldine geograafiline katvus, mitmekesine, kvaliteetne kõigist peamistest maitsetest, huvidest ja vajadustest lähtuv programm; kogu arvamuste ja veendumuste spektri kajastamine; rahvuskultuuri, keele ja identiteedi kaitse; poliitilise süsteemi vajaduste arvestamine; põhimõtteline tasakaalukus ja erapooletus konfliktiküsimustes.

Arutleme edasi. Äriseadustik annab äriühingu mõiste: äriühing on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Äriühingu eesmärgiks on omanikele kasumi tootmine.

Rahandusinimeste väide – avalik-õigusliku ringhäälingu juriidiliseks vormiks sobib kõige paremini aktsiaselts – on otseses ja lepitamatus vastuolus AÕRi definitsiooni ja tema tegevuse eesmärkidega.

Miks toob riik lühiajalise rahalise kasumi tootmisele ohvriks AÕRi tegevuse eemärgid? Selleks, et Euroopa Komisjon saaks Eesti riiki süüdistada riigiabi kasutamises ebaõiglase konkurentsi loomiseks?

Aga see on tühiasi selle kriitika turmtule all, mis tuleb noore ELi liikmesriigi pihta AÕR funktsioonide mittetäitmise eest. Eesti tahab olla Euroopa kultuuriruumis ja mängida Ameerika reeglite järgi.

Euroopa Parlamentaarne Assamblee kiitis sel aastal heaks dokumendi, mis rõhutab avalik-õigusliku ringhäälingu rolli ning selle tugevdamise vajadust. Selles kutsutakse üles kõiki liikmesriikide parlamente ja valitsusi looma sobivat seaduslikku, institutsionaalset ja finantsraamistikku, mis garanteeriks digitaalajastu kõigile nõuetele vastava AÕRi normaalse funktsioneerimise, arengu ja moderniseerimise.

Lihtne maailm on ühemõõtmeline ja seda mõõdetakse rahas. Ringhäälingumaailmas on palju mõõtmeid, aga eesmärkidest lähtuvalt jaguneb ta avalik-õiguslikuks ja eraringhäälinguks. Nad on erinevad, kuid samas moodustavad koos ühtse terviku – Eesti ringhäälingu. Utopist arvab, et eraringhääling tahab teha paljusid neid asju, mida AÕR praegu teeb. Paraku ei. Eraringhääling tahab teha ainult seda, mis rahamehele peaks olema hästi arusaadav – mõistlikes oludes teenida omanikele kasumit.

Riigiraha-inimese probleem – kuidas saada null krooniga tehtud saateid, mida vaataks kogu rahvas ja mis täidaks kõik AÕRi eesmärgid? Vahel tundub, et küsimuse teine pool polegi oluline.

Erasektoris sellist probleemi pole. Saate kulud maksab kinni reklaamiandja. Reklaamiandja aga ei maksa kinni mittekasumlikke laste-, haridus-, kultuurisaateid. Ja miks ta peakski?

Eraringhäälingu ülesanne on rahva pealt kasumit teenida. Avalik-õigusliku ringhäälingu ülesanne on rahvast teenida.

AÕRi rahastaja roll peab lasuma riigil. Ja riigi raha ei tahaks rahainimene kohe kuidagi ära anda raha tegelikule andjale – rahvale – hea ja väärika ringhäälingu arendamiseks.

Loomulikult peab riik tema käes olevat rahva raha täpselt lugema ja sellega väga mõistlikult opereerima. Kuidas siis riik on rahaga ümber käinud? Ringhäälingu kontekstis mitte just väga mõistlikult. Näiteks moodustas ta ETV ja Eesti Raadio varadest aktsiaseltsi Eesti Ringhäälingu Saatekeskus ja müüs sellest 49%. Mis on tulemus? Aktsiaselts, millest enamus tänaseni riigi käes, orienteerus kohe esialgselt saadete võimalikult mõistliku hinnaga edastamise kohustuselt ümber kasumi tootmisele. Ringhäälingu abiteenistus hakkas ringhäälingule hindu dikteerima.

Ja oleks siis riik ETV ja ERi varade müügist saadud raha suunanud ringhäälingu arengusse. Ei. Seda raha varade algsele omanikele ei antud.

Kuidas käitub mõistlik riik? Näiteks Soome? Ka nendel oli ringhäälingu viimiseks digitaalajastusse palju raha vaja. Soome riik mõtles terviku, kogu ringhäälingu peale. Nad otsustasid, et varem Yleisradiole kuulunud saatjatevõrk erastatakse ja kogu saadav tulu suunatakse sektorisse tagasi. Erastamise rahast said osa Yleisradio ja ka erategijad. Mõlemad osapooled kasutasid saadud ressursse nii investeeringuteks uude tehnoloogiasse kui ka digitaalajastu käivitumiseks hädavajaliku uue programmi tootmiseks.

Meil on saatjatevõrgu erastaja seesama Prantsuse firma mis Soomeski. Miks soomlased said prantslaste käest väga head tingimused ja eestlased mitte?

Ka Eesti riigil on võimalik targalt käituda. ERSK erastamisest juba saadud raha tuleb suunata kogu sektori arengusse. (See raha on stabiliseerimisfondis alles.)

Tegelikult tuleb ära müüa ka ülejäänud 51%, sest riik niikuinii pole siiani tariifide kujundamises oma sõna sekka öelnud. Enne müüki tuleb aga üheselt ja pikaks ajaks kinnitada saadete edastamise mõistlikud hinnad. Mõistlik hind on kindlasti tänasest madalam, kuid garanteerib firmale pikkadeks aastateks normaalse 15% rentaabluse. Ükskord võiks ju vastutav minister riigimehelikult käituda.

Müügist saadud rahaga saab katta nii ETV ja ERi digitaliseerimiseks vajalikud investeeringud kui ka anda tugeva tõuke erasektori arengusse. Kas või näiteks ehitades Eesti Rahvusringhäälingule hoone, kuhu saaks koondada nii Eesti Raadio, ETV, sõltumatud tele- ja filmitootjad (paljud neist rendivad tänagi ETV ruume), ehitada ühe korraliku nüüdisaegse stuudiokompleksi. Majja tuleks tuua ka filmi- ja meediakoolituse tehniline baas.

Veel kord toonitades vaataja jaoks üliolulist programmide sisu ja mitmekesisuse poolt. Eestil pole nelja, rääkimata kaheteistkümnest tehniliselt teoreetiliselt võimalikku digitaalset telekanalit vaja, kui nende sisu ei muutu senipakutuga võrreldes oluliselt paremaks. Olemasolevate programmide vaatamiseks ei ole mõtet sundida inimesi digivastuvõtjaid ostma. Ainult uus sisu ja uus tehnoloogia koos suudavad meid muu maailma tehnilisele arengule sammukese võrra järele aidata.