Isa ja poeg paljastuvad Küüni tänaval homme keskpäeval

Kas see jääbki nüüd siia, uuris kübaraga vanadaam Küüni tänaval murelikult, kui töömehed Ülo Õuna skulptuurilt «Isa ja poeg» neljapäeval viivuks katte kergitasid. Homme keskpäeval langeb kate kujult lõplikult.

Skulptor Õuna käe läbi enam kui veerand sajandit tagasi jalutama pandud isa ja tema käest kinni hoidev poeg on ühte kasvu.

Vahe on ainult selles, et pojal on lapse proportsioonid – suur pea, töntsid jalad ja punnis kõht.

Sündmus on erandlik, sest see skulptuur pole loodud mälestama mõnd teaduse või kultuuri suurkuju ega eestlaste vabadusvõitlust, mis Tartus on enamasti uute kujude püstitamise lähtekohaks olnud.

Oma ausas alastuses on lastekaitsepäeval avatav kuju ometigi juba ette teeninud konservatiividelt ja muidu teravkeeltelt epiteete, mis jäävad siinkohal kirja panemata, et vältida nende kasutamise süvendamist.

Fantastiline autor

Skulptor Ahti Seppet on seda meelt, et «Isa ja poja» tulemine on suurepärane sündmus. Selline, mis toob vaheldust liigsest konservatiivsusest ja pretensioonitusest kammitsetud avalike skulptuuride valikusse.

«See on minu meelest fantastiline töö, nagu kogu Õuna looming,» arvustas Seppet.

Ta lisas, et kõhklusteta võib Õuna lugeda möödunud sajandi viie parima eesti skulptori hulka. «Ehkki paljud said riiklikku tähelepanu rohkem kui Õun,» sedastas ta.

Seppet kiidab Õuna loomislusti ja vabadust, mis tema teostest välja paistab. Ehkki jah, proportsioonide väänamine ja muud võtted olid konservatiividele juba siis pinnuks silmas. Võimalikke etteheiteid kujule tõrjus Seppet aga ütlusega, et rahvast tuleb kunstiga lihtsalt harjutada.

Kunstimuuseumi kabinetti, kus Seppetiga «Isa ja poja» tulemist sai arutatud, põikas vahepeal sisse peavarahoidja Tiiu Talvistu ja hüüatas arvamuse küsimise peale emotsionaalselt: «See on üks õige skulptuur! Enamik, mis seni püsti on pandud, on bullshit. Me oleme ridamisi saanud koledaid skulptuure, mille tipp on Kalevipoeg – anakronism juba 1930. aastail.»

Sulatamisest päästetud

«Isa ja poja» teekond Tartusse on olnud pikk. Teos on loodud raamatute järgi 1977. aastal.

1988. aastal lahkunud Ülo Õuna lesk Inara Õun on Postimehele rääkinud, et skulptuuri isa kujutab Ülo Õuna ennast, laps aga nende poega Kristjanit pooleteiseaastasena.

Kümme aastat hiljem, 1987. aastal Tallinna kunstiametnike tellimusel pronksi valatud skulptuur oli 1990. aastate alguse segaduses jäänud vedelema Ars Monumentaali hoovi.

Tartu linnavalitsus otsustas skulptuuri osta 2001. aasta sügisel.

Tartus valiti sellele esmalt asupaigaks Toome nõlv Inglisilla kõrval ja valmis jõuti teha graniitaluse detailid, ent siis ilmnes takistusena, et Toomele võib paigaldada vaid ülikooliga ja sellega seotud inimeste monumente.

Ahti Seppeti meelest olnuks see intiimne parginurgake kujule parem paik kui sagivaid inimesi täis Küüni tänav. Aga selliseks aruteluks on juba hilja.