Kohtasin Silja-Anu Taru esmakordselt Raekoja platsil valge kepi päeval. Ta hoidis käest kinni tookord 13-aastasel Aleksei Brjantsevil (pildil), pimedal koolipoisil. Aleksei ootas ärevalt esinemist omaloodud süntesaatoripalaga.
Õpilane Aleksei ja pedagoog Silja-Anu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kirjutage Alekseist, ta on nii andekas noormees,» kiitis koolijuht. Ja lisas: «Meil on üldse nii tublid lapsed.»
Küsin praegu 17-aastaselt Alekseilt, missugune on koolidirektor, keda ta pole kunagi oma silmadega näinud. «Ta on väga energiline ja elav. Lühemat kasvu vist. Alati rõõmus. Ütleb vaimukusi.»
Kas oled pragada ka saanud? «Mina ei ole.» Teised? «Ikka, ta on objektiivne.»
Missugused võiksid olla tema silmad? «Ei, ma ei tea. Ma ei hakka... Naerused ehk.»