Kaks päeva vana Mark nohiseb tasakesi kollase tekiserva varjus. Sünnitus kestis kuusteist tundi, ohkab pisipõnni ema Irina JaromiÂina Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonna uksel. Aga see on üks ütlemata rõõmus ohe.
Sajandite eest otsisid sünnitajad tuge õnnesärgist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja oleks ilmselt rõõmsamgi, kui Jaromiina teaks, kuidas paarsada aastat tagasi nii pikalt vaevelnud sünnitajatega siinsamas toimiti. Üks abiline ühel, teine teisel pool, tõstsid nad naise enda vahele rippu ning asusid hoogsalt üles-alla hüppama. Raputamine aitab beebit allapoole loksutada, uskusid nad kindlalt.
Endisaegseid sünnikombeid ja -uskumusi uurinud Helena Orle, tervishoiumuuseumi pedagoog, puistab vanu ning kohati jahmatavaid emaks saamise lugusid nagu varrukast.
Mõned ammustest traditsioonidest ja ebausuilmingutest elavad tänapäevani. Ehmatusvead ja sooennustused näiteks.
Nii usutakse mitmel pool Eestis siiani, et kui rase naine näeb tulekahju ja end siis puudutab, tekib lapsele sama koha peale punane plekk.
Kui beebiootel naine lööb jalaga koera või kassi, sündivat tal karvane poeg või tütar. Aga kui tulevane ema raseduse ajal linast kangast koob, olevat lapse jalad kõverad või nägu inetuid märke täis.
Orle teab, et lapse soo ennustamisel on iseäranis olulisteks vihjeteks peetud naise kõhukuju ja näonahka. Kui kõht on terav ja etteulatuv, varjab see endas poissi. Kui lai ja lapik, sünnib tüdruk. Ilus ja klaar näonahk ennustab tütart, inetuks tõmbunud jume seevastu viitab üldiselt pojale.
Kirves valu vastu
Kuigi Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakond tähistas eile juba oma 200. tegevusaasta täitumist, tulid kahe sajandi tagused beebid enamasti ilmale ikka talutare tagatoas või linnakodu hämaras nurgakeses.
Pikka aega sünnitasid naised põlvili põrandal, abiks mõni oskajam sookaaslane, ent ikkagi oli vastsündinute surm oskamatu ilmaleaitamise tõttu veel sada aastat tagasi üpris tavaline. Valude vähendamiseks ja vanapagana peletamiseks pandi sünnitusvoodi äärde ja nurkadesse kirveid või pussnuge.
«Vanasti tegid naised veel päev enne sünnitust tugevat tööd ja läksid ka pärast lapse sündi ruttu tööle tagasi,» räägib Orle. «Sageli viidi noor pere kolm päeva pärast sünnitust sauna, kus viheldi last ja küüriti puhtaks naine, mees sai vitsa naisele valu tekitamise eest.»
Voodi ja lamava asendi võtsid rasedad omaks alles professionaalse sünnitusabi levides, Nõukogude ajal oli teistsugune sünnitamine Eestis suisa mõeldamatu. Sellega kaasnes pikk haiglasviibimine, isade eemalhoidmine, kingituste ja lillede keelamine ning beebi ülitäpsed söötmisajad.
«Need kombed on nüüdseks õnneks muutunud,» nendib Helena Orle. Aga vanad traditsioonid katsikul käia ja titevarbaid kasta püsivad vapralt tänini.
Lootekottist talisman
Orle urgitseb koltunud paberi seest pruuni krimpsus asjanduse, mis meenutab ühelt poolt kokkukuivanud lilleõit, teisalt võib seda vabalt ka grillvorsti krussis nahaks pidada. Tegelikult mahtus sellesse umbes viie sentimeetri pikkusesse kortsus vidinasse sada aastat tagasi ilmale tulnud põnn nimega Anton Schönberg, kes kogus esimese Eesti vabariigi ajal tuntust Tallinna sadama ülemana.
«See on sünni- ehk õnnesärk,» paitab Helena Orle kuivatist hellalt. On ka põhjust. Sest õnnesärgis ehk maisemalt lootekoti tükkidega sündisid vaid vähesed pisititad. Ning kui see tähendusrikas sündmus oli siiski teoks saanud, säilitas pere lootekotti kullakaalulise talismanina, valvates seda kiivalt nii ämmaemandad kui muu pereväline rahvas kippus kallisasja pihta panema.
«Et keegi võõras õnnesärki varastada ei saaks, õmmeldi seda riiete sisse ja kanti kuivatatult kaelas,» räägib Orle. «Kui mõnel pereliikmel seisis ees tähtis asjatoimetus, näiteks kohtuskäik või turuleminek, võttis ta õnnesärgi amuletina kaasa.»
Tähtis roll oli ka platsental, mida lastetud naised käima peale jäämise nimel sõid. Kuna eestlased kartsid, et platsenta võib üleloomulikuks olendiks muutuda ning vastsündinule ja emale viga teha, kaevati see maasse ja veeretati raske kivi peale.
«Oh, mul on nii hea meel, et kõik hästi läks,» särab Irina Jaromiina kahepäevast Marki süles kiigutades. Vanadest kommetest võtab ta omaks katsikud, hästi lille- ja kingirohked.
Juubilari teetähised
Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusosakond on tegutsenud 200 aastat.
1804 avati Ravi tänava puithoones Priihospidali 6-kohaline sünnitausosakond.
1810 osakond nimetati Alexandra sünnitusasutuseks, osa kuludest kattis kuberneriproua Alexandra von Uexküll.
1864 haigla juurde asutati ämmaemandate kool.
1876 värvati tööle esimene naistearst Gustav Adolf von Seidlitz.
1949 valmis praegune naistekliiniku hoone.
Sünnituste arv:
1838 65
1861 33
1877 38
1933 1130
1959 2907
1980 3549
2003 2893
Allikas: Ida-Tallinna Keskhaigla