Ukrainlanna sai sünnipäevaks kodakondsuse

Tallinna Tehnikaülikooli tudeng Olga Fedorenko teab Eesti hümnist ja põhiseadusest ilmselt rohkemgi kui eestlased ise, sest nagu ta ütles: «Mina ei taha, et mulle Eestist head aega öeldakse.» Foto: Postimees.ee

Mõne nädala pärast oma 20. sünnipäeva tähistav Tallinna Tehnikaülikooli ukrainlannast tudeng Olga Fedorenko võtab tähtpäeva vastu teadmises, et temast on lõpuks saanud Eesti kodanik.

Sõjaväelasest vanaisa käekõrval kaheksateist aastat tagasi Ukrainast Eestisse elama tulnud Olga Fedorenko oli eile üks neist 612 hallipassiomanikust ja Vene kodanikust, kelle kodakondsustaotluse valitsus rahuldas.

Tegemist on omalaadse rekordiga, sest nii palju Eesti kodakondsuse taotlejaid pole seni valitsuse ees olnud. Kodakondsusametnike hinnangul on selle taga tõenäoliselt piire avava Euroopa Liidu mõju.

Üks neist sadadest kodakondsuse taotlejatest oligi 19-aastane Olga Fedorenko. Tallinnas Lasnamäel paneelmaja 7. korrusel vanaema, vanaisa ja emaga korterit jagav noor ukrainlanna, kel veel punapass taskus.

Sõjaväelase tütar

Tema lugu sarnaneb paljuski teiste omaealistega, kelle vanemad või vanavanemad teenisid toonast Nõukogude Liitu ning saadeti sinna, kuhu parajasti vaja. Olga oli kaheaastane, kui sõjaväelasest vanaisa komandeeriti Eestisse.

Aasta oli siis 1986. NSV Liit olid jõudnud sügavasse majanduslikku, sise- ja välispoliitilisse kriisi ning NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbatšov tegi riigi arengu kiirendamiseks algust perestroikaga.

Esialgu elas Olga Tallinnas koos vanaisa ja arveametnikust vanaemaga. Peagi järgnes neile Eestisse ka tüdruku ema, kes oli vahepeal töötanud õpetajana Saksamaal. Liidu lagunedes jäi kogu pere Eestisse.

Olga vanavanemad peavad nüüd pensionipõlve, tüdruku ema jätkab aga matemaatikaõpetaja karjääri Lasnamäel Linnamäe vene lütseumis, samas koolis, kus tütargi õppis. Olga ise astus eelmisel sügisel Tallinna Tehnikaülikooli tööstuse ja tsiviilehituse erialale.

Samal ajal kui valitsus eile tema saatust vaagis, jalutas tüdruk Kadrioru pargis ning tõdes, et ta on tegelikult siiski veel vaid «peaaegu kodanik».

Ta ütles, et loodab 23. mail oma sünnipäeva Eesti kodanikuna vastu võtta.

Olga tegi ka kohe selgeks, miks ta siis veel Eesti kodanik pole, kui Eesti valitsus sellega nõus on. Nimelt ei saa sinisekaanelist Eesti passi enne, kui ta on Venemaa kodakondsusest priiks saanud.

Käik Vene saatkonda

Eestis elavate noorte mittekodanike riigivahetus saab tegelikult alguse seadusest, mis ütleb, et kui Eesti kodakondsuseta vanema laps saab 15-aastaseks ja talle pole kodakondsust taotletud, tuleb tal Eesti kodanikuks saamiseks teha keeleeksam ning põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise eksam. Neid eksameid saab nüüd ka koolides teha.

Lasnamäel õppides Olga nii ka tegi. 11. klassis andis ta eksami seaduste tundmises ning eelmisel kevadel kooli lõpetades tegi ta ära ülejäänu. Nii nagu teisedki viis klassikaaslast, kel taskus Vene pass.

Kooli lõpetades andis Olga kodakondsus- ja migratsiooniametisse taotluse sisse, kuid teiseks pidi ta ka viima Vene saatkonda taotluse, et loobub Venemaa kodakondsusest. Seda ta ligikaudu kaks kuud tagasi tegigi.

Olga rääkis, et kui Eesti migratsiooniametis said järjekorranumbri, istusid natuke ja asjad said korda, siis Venemaa poolelt pole siiani mingit vastust. Talle öeldi, et aega võib minna isegi kuni pool aastat.

«Saatkonnas on elav järjekord, kus vanurid seisavad nagu vorstijärjekorras, kui jõuadki ametnikuni, siis teatatakse, et tööaeg on läbi, tule järgmine kord,» kirjeldas ta. «Oh, ma olen sellest nii väsinud ja tüdinenud.»

Vaja keelepraktikat

Tüdimusest hoolimata on Olga seda meelt, et Eesti kodakondsuse saamine on temavanustele ja vanematelegi asjade loomulik käik. Muude tegemiste kõrval annab see võimaluse Euroopas lihtsamalt ringi liikuda.

Olga tõi kohe ühe näite sellest, kuidas sõbrad tegid ükskord ootamatult ettepaneku Soome Serena veeparki sõita. Tema poolt jäi aga sõit katki, sest Venemaa kodanikuna pidanuks ta viisa tellima ning selle eest maksma.

Teiseks pidas Olga loomulikuks seda, et kui sa Eestis elad, pead vähemalt algtasemel keelt oskama. Tema sõnul oleks seepärast mõeldamatu, et kõigile muulastele ilma ühegi tingimuseta kodakondsus anda.

Olga ise veel eesti keelt kuigi soravalt ei räägi, kurtes, et õpitust üksi ei aita, vaja oleks ka praktikat. Samas toob ta kohe kurioosse näite, et isegi tahtmise korral võib eestikeelses keskkonnas raske olla.

«Ma suhtlen eestlastega ka, kuid kui hakkan nendega eesti keeles rääkima, paluvad paljud, et räägiksin vene keeles, sest nad tahavad keelt õppida,» rääkis ta. «Näiteks ka noormehed, kes tänaval hüüavad sulle järele «neiu!», kuid kui ümber pöörad, siis ütlevad, et nad võivad vene keeles ka rääkida.»