Tee või tina, kuid kui pisik küljes, siis tantsust lahti ei saa

Arter uuris, mis ajab hiljuti 55. sünnipäeva tähistanud rahvatantsuansambli Kuljus liikmeid ikka ja jälle tantsutrenni ja sunnib päikesepalavusega rahvarõivis tantsupeole.

Sulev Vill, Karmo Pärnoja ja Sem Kolk, kelle kõigi kõrgharidustee on neid sidunud Tallinna Tehnikaülikooliga, on päriselus sootuks erinevate elualade mehed. Ometi kohtuvad nad igal nädalal, viimasel ajal vaat et suisa iga päev – neid ühendab armastus rahvatantsu ja oma rahvatantsuansambli Kuljus vastu.

Hiljuti tähistas 1949. aastal loodud tantsurühm oma 55. sünnipäeva, lisaks harjutavad trupi neli rühma usinasti sel suvel Tallinnas Kalevi staadionil toimuvaks tantsupeoks. Mis on see miski, mis «rahvast tantsima» viib ja sealt enam lahkuda ei lase, mõtlen endamisi, kui meestega kohtumise kokku lepin.

Tantsijad tunnistavad, et ka neil on raske seda ühe lausega öelda. Karmo näiteks tantsib Kuljuses juba neljandat aastat, kuigi enne seda polnud ta kunagi tantsimisele mõelnud. Veel vähem siis proovinud.

«Ma arvasin esiti, et seal on nii kõva tase, et ei lähe üldse proovimagi... Et kui alustada, siis kusagil Kükametsa rühmas,» meenutab noormees õemehe kunagist kutset. Ent kui andis sõrme, võttis ansambel terve käe: kui oli juba aasta aega hoolega harjutanud, leidis, et mis siis nüüd enam pooleli jätta. Liiatigi ei taha kaastantsijaid alt vedada.

Praegu kord nädalas vilistlasrühmaga proove teha vihtuv Sulev astus Kuljusesse juba 1975. aastal. Sügaval nõukogude ajal harrastasid tantsimist paljud, sest eri kultuurikollektiivides osalemine andis sageli võimaluse välisilmas esinemas käia. «Nii see vaikselt pihta hakkas ja nüüdseks olen selle seltskonnaga juba aastakümneid seotud olnud,» nendib Sulev. Pealegi aitab tantsukord nädalas koos heade sõpradega argielu stressi maandada. «Kui neljapäeva õhtul proovisaalist koju lähen, on uni alati magusam ja argimured voodis vähkrema ei aja,» räägib mees.

Sulevi ja Karmo meelest võib nende rahvatantsuarmastuse igal juhul elustiiliks tunnistada. Sest ega rõõmsameelne seltskond üksnes tantsu pärast kokku käima pole jäänud. Elav seltsielu ja toredad inimesed on teine ääretult oluline põhjus, miks hing ikka ja jälle tantsutundi ihkab.

Nii ei maksagi imestada, et 55 tegutsemisaasta jooksul on Kuljuses omavahel kokku saanud ja abiellunud ligi poolsada paari.

Ja neid, kes VEEL abieluni jõudnud pole, on vaata et rohkemgi. Sulev peab seda igati loomulikuks. «Nii palju ollakse ju koos, õpitakse tundma inimest enda kõrval – ja jäädaksegi kokku,» arutleb ta. Muidugi ei pruugi see tähendada, et paarid elus ka lavalaudadel ühe paari moodustavad, seda enam, et paljude rühmatantsude puhul püsipaare polegi.

Seega on rahvatants nii või teisiti perekondlik ettevõtmine. «On selliseid peresid, kus teinepool küll ei tantsi, aga on meie toetaja või fänn... Ja on olnud ka sellised juhtumeid, kui naine on jalaga vastu maad löönud ja nõudnud, et mees valiks – kas tantsimine või tema,» muigab Sulev. Karmo arvates võiks neil juhtudel küll hoopis naise valiku ette seada. Tema enda sõbrad-koolikaaslased on Karmo tantsulembusega juba harjunud. Isekeskis nenditakse naljatlemisi, et ega Kuljuse kõrvalt koera ikka ei pea...

Eks tantsumehedki ole kuulnud hinnanguid, et ega see rahvatants ikka üks õige ja paslik asi pole. Ometi on kaks korda nädalas tehtav tantsutrenn vaat et karmim kui mõned korrad jõusaalis. Ja ehkki tõsised sportlased võivad seda tõesti mingiks veidraks tiluliluks pidada, ei sobi tants teps mitte igaühele.

«Võin häbenemata öelda, et põhirühmas tantsides olen tänu Kuljuse trennile mitu Tartu maratoni läbi sõitnud,» sõnab Sulev, uhkusenoot hääles.

Karmo meenutab seepeale üht rühmakaaslast, kes pärast aastat sõjaväes ansamblisse naasis ja kel tekkis probleeme juba ainuüksi soojenduse tegemisega: «Oli juba poole peal hingetu ja higistas nagu segane.» Põhjus lihtne – tantsutrennis kasutad hoopis teisi lihasrühmi kui tavaliselt. «Sest kui sa ikka pead kaheksakümnekilose naise endale õlale viskama, siis...» naerab Karmo. Sem toob lisaks ka tagasihoidliku hinnavõrdluse – kui nende osalustasu kahe treeningkorra eest nädalas on kuus 70 krooni, siis näiteks tund squash’i maksab ligi 200.

Tantsurahva päevakava on suurte esinemiste, kontsertide või välisreiside eel üsna tihe, mistap tuleb tihtilugu töö juures käsi laiutada ja nentida, et mõned päevad peab hobi tõttu igal juhul vabaks saama.

Kardetud karmi vastuseisu õnneks suurt ei kohtagi. Karmo meenutab, et oli valmis ühe kiire tööotsa pärast tantsupeost loobuma, ent ülemus polnud nõus sellist juttu kuulmagi. «Vaatas mulle jahmunult otsa ja küsis, kas ma olen lolliks läinud või, tantsupidu on ju tantsijate suve põhisündmus. Ja andis karmi korralduse sinna minna,» naerab mees.

Sulev omakorda meenutab, et 1980. aasta suvel, mil toimusid Moskva olümpiamängud, tuli neil ligi 200 inimesega sisuliselt kolm kuud töölt eemal olla, jagades elu proovide ja esinemiste vahel.

Pikemaid välisreise saatsid omal ajal sageli kultuuriministeeriumi või komsomolikomitee vabastuskirjad, sest väike vennasrahvas vajas ju ometi esindamist: spetsiaalsed turismirongid vedasid rahvatantsijaid ja koduseid muusikuid mööda Nõukogude Liitu ja Ida-Saksamaa festivale ringi. Ja ega ühisreiside aeg ka tänapäeval kadunud pole.

Siiski pole õige tantsimist üksnes hobiks nimetada, sest vabatahtlikult tantsurahva sekka astumine toob enesega kaasa kohustuse vähemalt üks aasta hingega asja kallal olla.

«Sinu jaa-sõna on siduvaks kohustuseks kaastantsijate ees, sest eri tantsude õppimisel on sinuga arvestatud – poole hooaja pealt kõrvale astumist ei peeta heaks tooniks,» manitseb Sulev tulevasi tantsijaiks soovijaid. Samas on selge, et igaüks Kuljusesse niikuinii ei pääse: kui ikka tantsida ei oska, siis punti ei pääse, ja tantsupeoliste sekka saamiseks jääb tehnikaülikooligi taustast väheks.

Aasta jooksul õpivad usinad tantsulised selgeks keskmiselt viis uut tantsu. Nende ametliku kodulehekülje kinnitusel kuulub praegu repertuaari sadakond eri tantsu, mis kõigil kui une pealt välja tulevad.

«Muidugi juhtub, et kui tükk aega ühte tantsu ei tantsi, kipuvad mõned kohad uduseks minema, aga enam-vähem oskame tõesti kõiki, mis kirjas on,» räägib Karmo.

Oluline on, et Kuljus on üks paljudest vanadest ja väärikatest tantsuansamblitest, mis Eestis tänaseni tegutsevad. Artikli lõpus on loetletud kümmekond nimekamat tantsukollektiivi, aga tegelikult on tantsurühmi üle Eesti palju enam.

Sulev, Sem ja Karmo möönavad, et kui tantsupidu toob kunagised rivaalid üle pika aja taas üheskoos staadionimurule, sooviksid nad väga, et ka aastakümnete taha jäänud mõõduvõtmised ja võistutantsimised taas moodi läheks.

«Eks teatav aasimine või sõbralik tögamine on ammusest ajast alles jäänud – et milline ansambel on ikka parem või kuidas see ikka passib, kui meie ansambli tüdruk rivaalansambli poisile läheb –, aga konkurents on samas üpris olematu. Pole ju enam vaja võistelda selle pärast, kes kodumaad kuhugi esindama sõidab,» lausub Sem muigega.

Lisaks tänavusuvisele Gaudeamusele ja tantsupeole kohtuvad tuhanded tantsijad sel kevadel kas või kaudseltki veel korra – et homsele Euroopa Liidu saabumisele ühise puudeistutusrindega tere öelda. Kuljuse oma mets saab maha Jägalas, kuhu sõidab sadakond ansambli liiget.

 

Tuntuimad rahvatantsurühmad

KAJAKAS

Pärnu suurim, viiest rühmast koosnev tantsuansambel, mis seob eri põlvkondi ning kus on liikmeid juba alates 7. eluaastast. Mitmetel folkloorifestivalidel osalenud Kajakat juhendab Rita Mändla.

KANDALI

Loodi 1978. aastal Tallinnas. Veerand sajandi jooksul on rühmas tantsinud kokku 800 noort ning antud 16 000 kontserti, käidud esinemas 40 Euroopa, Aasia ja Ameerika riigis. Juhendaja Valdo Rebane.

KULJUS

1949. aastal asutatud Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel, parimaid lavatantsude esitajaid. Ansambel on osalenud kõigil Eesti tantsupidudel ning esinenud kõigis Eesti linnades, lisaks paljudes muu maailma paikades.

LEE

Loodi 1981. aastal ning esitab peamiselt keerukaid autori- ja nüüdistantse. Juhendaja Maido Saare eestvedamisel on osaletud paljudel rahvusvahelistel tantsufestivalidel Argentinast Hiinani.

LEIGARID

1969. aastal asutatud rahvakunstiansambel, kes püüab tantsida nii autentset folkloori kui võimalik. Täna kuulub Leigaritesse lisaks tantsijatele ka laulu- ja pillirühm. Juhendaja tänavuse tantsupeo pealavastaja Kalev Järvela.

SAVIJALAKESED

1982. aastal Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi juurde loodud tantsurühm, mida juhendab Piret Lett, on osalenud arvukatel tantsupidudel ja -festivalidel Euroopas ja kaugemalgi.

SÕLEKE

Huvikeskuse Kullo juures tegutsev tantsurühm, mille paarisajast liikmest noorimad on 4-aastased. Repertuaaris on erinevad tantsustiilid eesti algupäranditest shownumbriteni välja.

SÕPRUS

1946. aastal tegevust alustanud kunagises eliitansamblis on praegu ligi sada tantsijat, kellest osa alustas tantsimist juba paarkümmend aastat tagasi. Repertuaaris on üle 300 numbri, sealhulgas teiste rahvaste tantsud.

TARBATU

Eesti Põllumajandusülikooli tantsuansambel loodi 1951. aastal ning suurem osa liikmetest on kahe Tartu kõrgkooli tudengid või vilistlased. Repertuaar ulatub folkloorist nüüdisaegsete autoritantsudeni.

Allikas: Postimees

 

Tantsukiiksu küüsis

Tekst Anneli Aasmäe / Postimehe ajakirjanik ja rahvatantsurühma Kandali tantsija

Hiljaaegu imestas üks tuttav jälle täpselt samamoodi nagu kümned inimesed enne teda: «Mille pagana pärast sa oma õhtuid selle mõttetu karglemise ja tilulilu peale raiskad? Ükski normaalne inimene ju rahvatantsuga ei tegele, mingi kiiks peab teiesugustel ikka küljes olema.»

Nojah, kes see ikka vabatahtlikult tundide kaupa «Tuljakut» ja «Mulgi polkat» harjutab, labajalga ning hüpaksammu lihvib? Milline normaalne mees kannab punaste paeltega põlvpükse, valged sukad all välkumas, ning läheb Markko Märtini triumfi reaalajas jälgimise asemel vabaõhumuuseumi murule jalga keerutama?

Rääkimata tüdrukutest, kes ahvatleva miniseeliku sageli raske villase triibuseeliku vastu vahetavad ning pastlapaelad pahkluid soonima sikutavad. Kiiks küljes?

Libistasin siis mõttes silme eest läbi kõik oma tantsurühmakaaslased. Mitu raamatupidajat, paar sekretäri, mõni firmajuht, andmetöötleja, finantsist, projektijuhid, müüja, õpetaja, ja nii edasi. Pereinimesi ja vabakäigulisi, alla kolmekümneseid ja üle neljakümneseid. Mõnda tunned juba algklassidest saadik, teist vaid mõned kuud, mõnega trehvad ainult trennisaalis, teisega lävid vaat et iga päev. Aga püüa kuidas tahad, ühtegi ebanormaalset nende seast ei leia. Vastupidi. Nii positiivseid, lõbusaid ja üksteisest hoolivaid inimesi annab otsida.

Tantsukaugetele inimestele on üsna raske selgeks teha, mis veab sadu mehi ja naisi üle kogu Eesti nende niigi napist vabast ajast rahvatantsutreeningule. Neile on raske kirjeldada esinemiste-eelset pabinat riietusruumis ja segarühma lahedat seltsielu, muresid pastlapaelte pärast ning isekeskis sündinud kilde, millest muu rahvas silpigi ei taipa.

Nad ei tea, miks on kontserdireisid etemad mis tahes turismimatkadest, ega saa aru, kuidas on võimalik pärast paarikümnekraadise kuumuse käes tantsitud tunnipikkust kontserti veel isekeskis edasi jämmida.

Nad ei usu, et tantsutrenn on parim vahend külmetushaiguse peletamiseks ning et mõnikord piisab ainsast tantsust musta masenduse leevendamiseks. Ainus võimalus seda teada saada on ise järele proovida.